Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Keelatud vili

Teisipäev, 18. Jaanuar 2022

Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 3:1-7

Aadam ja Eeva
1Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: „Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?”
2Ja naine vastas maole: „Me sööme küll rohuaia puude vilja,
3aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!”
4Ja madu ütles naisele: „Te ei sure, kindlasti mitte,
5aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.”
6Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ka oma mehele, ja tema sõi.
7Siis nende mõlema silmad läksid lahti ja nad tundsid endid alasti olevat, ja nad õmblesid viigilehti kokku ning tegid enestele põlled.

Kas oled oma tegude või sõnadega avanud kunagi ukse surma sissetungiks?

Võibolla kõige parema kommentaari tänasele tekstile leiame 1Jh 2:16-17 “Sest kõik, mis on maailmas - lihahimu ja silmahimu ja elukõrkus -, ei ole Isast, vaid maailmast.  Ja maailm kaob ja tema himu, aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti.” Pane tähele paralleele, mis tekivad sellega kuidas Eeva mõtles. Ta võttis puu vilja sest: “ see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema.” (s 6). 

Inimkonnale tüüpilised kiusatused ei ole inimajaloo esimeste aastatuhandete vältel palju muutunud. Endiselt saab meid ahvatleda himuga toidu, ilu ja teadmiste vastu! Eeva soovis “elada igavesti” ning uskus madu, kes väitis, et Jumala sõnale mittekuuletumine annab pigem eeliseid kui toob surma. Johannes teadis midagi muud!

Kas maol oli olnud õigus? Teatud osas kindlasti. Hea ja kurja puust söömine lisas esimesele inimpaarile teadmist - näiteks sellest, et nad olid alasti. Verb “teada/tunda”, mida siin kasutatakse, tähendab väga intiimset, lähedast teadmist. Aga seda lähedast, kogemuslikku kurjuse tundmist, mis Aadamal ja Eeval nüüd oli, ei olnud Jumal neile soovinud. Selle lähedase teadmise said nad kurja tehes. Jumal oleks soovinud, et nad oleks lähedaselt tundnud ja kogenud üksnes head, sest võttes vastu teadmise kurjusest, kaotasid nad paratamatult osa headuse tundmisest. Nad ju peitsid end seejärel paradiisiaias Ülima Headuse eest.

Ka Jumalal oli õigus. Aadam ja Eeva ei kukkunud küll sealsamas surnult maha, aga nad surid mitmel muul viisil. Olla võimetu Jumala ees seisma on omaette surm, mida inimene lõpuni mõista ei saa, sest ükski meist pole iial omanud eesõigust kohata Jumalat palgest palgesse. Suri ka inimese süütus ning emotsionaalne rahu  (tekkis hoopis vajadus end peita). Ning aja möödudes surid nad ka füüsiliselt.

Aga oli üks asi veel, mida Jumal ei maininud, kuid mis oli samavõrra tõsi: “Sel päeval kui te sööte sellest puust, pean ka mina surema.” Koos inimese üleastumisega, muutus rist möödapääsmatuks ning Kristus pidi kannatama ja surema, et maailma enesega taas lepitada. 

Need salmid omalaadne peegeldus sellest, et naised ja mehed on loodud vastutuse kandjateks, ning peavad viimaselt aru andma enda tehtud valikutest ja otsustest. 

Inimene aga ei taha seda siiani. Aegade jooksul on väidetud, et Jumal poleks üldse pidanud sellist puud sinna aeda panema. Polnud aus asetada tema enda loodud inimeste teele selline kiusatus.

Jumal oli Eevale ja Aadamale andnud võimaluse rakendada Jumala poolt neile antud valikuvabadust ja vastutustvõimet ning teha (jumalanäolise looduna) valik Jumala eesmärkide kohaselt. Inimest,  Aadamat ja Eevat ei loodud robotiteks, vaid valiku- ja otsustusvõimelisteks inimesteks.

 Asjaolu, et nad kuulasid Jumala asemel pigem madu ning valisid valesti, ei muuda seda fakti. Kaasaja maailmas õhutatakse inimest pidevalt Jumalat ignoreerima ning kaasa minema  ahvatlustega mis lubaksid surmal veel rohkem Jumala loomingusse sisse tungida. Meie vastutus selle kõige keskel valida õigesti, ei ole grammigi vähenenud!  

 
Isa, anna meile andeks meie üleastumised, meie sõnakuulmatus ja see, et oleme lubanud nii sageli surmal veel sügavamale tungida! Palun ava meie silmad ja süda tähele panema ning vahet tegema elu ja surma teel.

Selle kommentaari autor: APÜ