Taavet oli “vaga ja õiglase südamega” (1Kn 9:4), kuid meile näidatakse ka tema nõrkusi. Olles saanud kuningaks, muutus ta hooletuks, ega võtnud enam tõsiselt oma militaarset vastutust ning lasi end kütkestada teise mehe naise ilul. Ta rikkus abielu, ning selle üleastumise tagajärjel pidi hukkuma üks ta 30 vägevast mehest (1Aj 11:25,26,41). Jumala eesmärk oli panna Taavet silmitsi tema patuga selleks, et Ta saaks teda taastada jumaliku armu läbi. Taavet reageeris suure kurvastuse ning sügava meeleparandusega. See sündmus muutis kogu ta elu. Ja sellest kogemusest sündinud laul on olnud teenäitajaks lugematutele usklikele, kes on igatsenud kogeda taas Jumala halastust.

Kõigepealt on siin ülestunnistus. Ei ole võimalik leida selgemat kirjeldust patu olemusest. Taavet ei esita mingeid vabandusi, vaid võtab enda kanda täisvastutuse, kasutades kogu Vana Testamendi sõnavara kirjeldamaks oma ja meie mässu (1,2). Mis kõige tähtsam - ta toob esile asja tuuma: selle, et kogu patt tehakse esmajoones Jumala vastu ( 4). Jah on tõsi - patul on ka inimesi puudutavad tagajärjed, nagu siin Batseba, Uurija, väikese poisi, laiema kogukonna ning Taaveti ja tema pere puhul. Kuid esmalt ja peamiselt oli see vastuhakk, rünnak Jumala enese vastu.

Teiseks, leiame siit puhtastamise. 14.salmi varjatud tõde on see, et kui kogu patt on viimselt Jumala enese vastu tehtud, siis saab ka Tema üksi armu anda. Ja samamoodi kui Taavet kasutas kogu talle teadaolevat sõnavara oma patu kirjeldamisel, ei säästa ta ka siin sõnu, et anuda Jumalalt puhtakspesemist mida vajas (s 1,2,7). Ta palub uut südant, uut motivatsiooni, uusi igatsusi. Sellist muutumist saab tuua vaid Püha Vaim (s 10-12).

Kolmandaks leiame siit pühitsuse. Psalmi lõpuosa väljendab Taaveti otsust pühenduda  Issanda ning oma rahva teenimisele nii nagu oli ta kohus; juhtida, õpetada, Jumalat kummardada ja oma rahvast teenida uuendatud südamega (s 13-17). Kui sügavalt tänulikud võime olla selle eest, et Jumal oma armus on Andeksandja, kes tõesti uuendab ja muudab meie südant!