Aamose-aegne Samaaria külastaja oleks näinud võimsaid hooneid täis kaupu ning luksuslikku olmet, suurepäraseid talve- ja suveresidentse (s 10,11,15), ning Peetelis oleks tähelepanu paelunud aktiivsest tegutsemisest pulbitsev kuninglik pühakoda, mis tunnistas Issanda selle rahva Jumalaks (s 14, Am 4:4-5; Am 7:13). Ometi oli kogu see materiaalne küllus ning religioosne aktiivsus üksnes fassaad, mille tagakülje pidi Aamos Jumala sõnumit edastades paljastama. See, mis väljaspoolt vaadatuna tundus igati kena, oli tegelikult saavutatud mässu ja rõhumisega, röövimise ning korruptsiooni  abil (s 9,10).

Kuidas saaksid inimesed näha seda kõike Jumala perspektiivist? Mida on Jumalal öelda kogu “sellele suguseltsile, kelle ta tõi ära Egiptusemaalt”? (s 1) Prohveti sõnum viitab rahva päästmisele rõhumise alt, kuid iroonilisel kombel on nad nüüd ise uuteks rõhujateks saanud (s 9). 

Kõikidest “suguvõsadest” on Jumal valinud just nemad endale lepingurahvaks (s 2 “tunnustan” viitab valimisele) (2Ms 19:2-6). Osutuda Jumala poolt valituks kõikide teiste rahvaste seast, oli tohutu eesõigus ja Jumal oli teostanud selle vägevalt: Ta oli oma armastuse, õnnistuse ja helduse selle rahva peale välja valanud, Ta oli nad imeliselt päästnud Egiptuse orjusest, Ta oli astunud nendega lepingusuhtesse! Nad olid väga erilisel viisil Jumala silmaterad, Tema rahvas. Ja Jumal soovis, et sellest rahva läbi tuleks pääste tervele maailmale.

Kuid see rahvas nägi ennast üksnes Jumala soosingu objektina, ega mõistnud valikuga kaasnevat kutsumist ega  vastutust. Nad ei mõistnud oma lepingu tõsidust. Jumala vaates kaasnes suuremate privileegidega ka suurem vastutus ning aruandluse kohustus, ning kui rahvas siis seda lepingut rikkudes seadis ohtu oma suhte Jumalaga ning jättis unarusse oma vastutuse - siis pidi Jumal neid hüüdma valuga.

Terve peatükk toob näiteid põhjus-tagajärg seostest, otsekui tahaks Jumal allajoonida, et Iisrael ise on põhjustanud hävituse, mis teda tabab ( nt s 6). Aamos ei saanud kuulutada midagi muud ja tegelikult on seegi prohvetisõna Jumala armu pakkumise hetk - et rahvas teeks meeleparandust, sest Jumal ei taha kellegi surma (Hs 18:32)

Taas tuleb küsida: kas see sõnum on ainult Iisraelile? Nemad ei suutnud oma kutsumise vastutust välja kanda, nad ei mõistnud meelt parandada siis, kui see võimalik oli, nad nägid vaid privileege ja hakkasid endid paremaks pidama. 

Aga mida näeme meie? Kas oleme palunud, et võiksime näha oma elu ja olukordi Jumala silmade läbi, mõista, miks on Tema meid kutsunud ja milline on meie vastutus? Kas ka meil on fassaad, mida tuleb paljastada?