“Nad väärivad seda karistust,”- selline võis olla Aamose kuulajate reaktsioon, kui nad kuulsid kohtuotsusest oma naaberrahvaste üle (ptk 1). Juudast kuuldest võis neil tekkida väike kõhklus, sest tegu oli nende endi vendadega (Am 2:1-5). Kui aga Aamos pöördub viimaks Iisraeli poole, kes teda kuulab, võisid kuulajad olla segaduses mõeldes: “Nii halvad me nüüd ka pole!” 

Aamos paljastab ühiskonnas lokkavat ebaõiglust, seda kuidas kasutatakse majanduslikku ja poliitilist mõjuvõimu kaaslaste vaesestamiseks, õigustades oma tegusid sõnadega “Elu lihtsalt on selline, pole parata!” 

Meie ajal ja meie ümber on seda kõike kordades rohkem: kuuleme majanduslikest kriisidest, mis on tekkinud ebaõiglasest laenupoliitikast ning tõukavad sadu inimesi ja ettevõtteid pankrotti. Lakkamatult õhutatakse inimesi: “Laena juba täna rohkem, et sul oleks rohkem!” - hoiatamata, et see lõpeb neile oma kodude ja vara kaotusega. 

Kui Aamose päevil koheldi mõnikord inimesi majanduslike objektidena kellegi kasusaamise eesmärgil, siis täna peetakse seda normaalseks, hoolimata sellest, et nii rikutakse Jumala seadusi ning ka Jeesuse käsku “Armasta oma ligimest nagu iseennast”.

Lisaks toob Aamos esile, et “heideti panditud riiete peale “ (s 8) viidates, et rõhumisega kaasnes Jumala silmis jäle seksuaalne kõlvatus, mida aga rahvas “tähistas” lausa religioossena. Meie päevil on aga seksuaalsusega seotud rüvedused ületanud igasugused piirid ning praegu surutakse neid asju normina peale tervele ühiskonnale.

Vastukaaluks oma valitud rahva ja teiste rahvaste eksimustele, loetleb Jumal seejärel enda tegusid, mille õnnistusi inimesed on kogenud: maa andmist kingitusena ja selle vilju, mida rahvas on saanud nautida. Vaenlaste hävitamist ning erilisi vaimulikke juhte, keda Jumal rahva keskele läkitas, et end kuuldavaks teha. Rääkimata Jumala igapäevastest heldusest ja hoidmisest.

Siis korraga kuulevad Aamose kaasaegsed, et ka neil ei ole mingit pääseteed, sest nüüd kõnetab Jumal oma rahvast otse (s 9-13). Prohveti poeetiline keel hoiab kuulajaid otsekui “retoorilises lõksus”, mis ei lase neil põgeneda Jumala kohtuotsuse õigluse ning nende endi süü tegelikkuse käest: “Teie” tahtsite nautida kõike head, kuid põlgasite ära iga hoiatuse ning noomimise, seepärast “hävitan ma teid nüüd” (s 13). 

 Tänane piiblitekst aga paneb ka meid endalt küsima: kus oleksin mina, minu kogudus, meie rahvas täna, selles pildis? Milline võib olla Jumala otsus, veel enam aga karistus meie üle? Kas ka minu elus on hallalasid või vaikselt tekkima hakkavat leppimist ebaõiglaste praktikatega mis mulle tulu toovad? Kas meiegi oleme ära põlanud Jumala saadikud, keda Tema on meie juurde läkitanud? 

Jumal kuulutab Iisraelile, et kellelgi neist ei õnnestu põgeneda saabuva karistuse eest; loodud inimene ei suuda põgeneda oma Looja eest. Aga meile on Jumal ometi valmistanud põgenemise tee oma eksimustest, kui me neid tunnistame, kahetseme ning meelt parandame. Silmitsi oma patuga, saame tänagi minna Kristuse risti alla, sest Teda karistati meie üleastumiste eest. Seal võime vastu võtta Jumala pääste, oma südamete puhastuse ning saada taas lepitatud Jumalaga.