Apostel Johannes on oma evangeeliumis pööranud erilist tähelepanu Jeesuse elu viimase nädala sündmustele. Ta toob esile ühe seiga – pühadeks Jeruusalemma tulnud kreeklased soovivad näha Jeesust (s 21). Soov edastati Jeesusele väga omapärasel viisil.

Paganad ehk võõramaalased olid tulnud Jumalat kummardama. Vanas Testamendis on otsene viide selle kohta, et Jumal kuuleb ka nende palveid (vt 1Kn 8:41-42). Kuuldused Jeesuse imepärasest kuulutusest ja imetegudest olid ulatunud Palestiinast kaugemale. Kuigi paljud juudid tunglesid Jeesuse ümber tema imetegude pärast, oli palju ka neid, kes tõukasid Tema enesest eemale.See äratõukamine aga tegi ruumi paganatele. Need mitte-juudid (kreeklased) olid nüüd tulnud usuga, mis juutidel oli puudunud (s 21).

 Johannes toob selle sündmuse esile kui erilise, kuigi ei lisa kreeklaste eneste kohta praktiliselt midagi enamat. Kreeklaste tulek oli piiritähiseks uue aja algusele, sest Jeesust ees ootav surm pidi saama lunastuseks mitte ainult juutidele vaid kõikidele. Tund oli tulnud (s 23). Ometi ei tähendanud see, et kõik paganad tulevad. Paljud ka nende hulgast tõukasid ja tõukavad tänapäevani Jeesuse kõrvale – sageli sellepärast, et Jeesuse juurde tulemine tähendab suremist iseenesele.

Siiamaani oli tund alati olnud „mitte veel“ (Jh 2:4, Jh 7:30). Ja nüüd korraga Jeesuse vastuses kreeklastele on „tund tulnud“. Bruce Milne ütleb, et kreeklaste palve vallandas Jeesuse meeltes otsekui mingi päästiku. Aeg oli tulnud, et Jeesus saaks austatud (s 23).

Kreeklased kõnetavad Filippust, ilmselt sellepärast, et viimasel oli kreeka nimi (traditsiooni kohaselt arvatakse, et Filippusest sai hiljem paganate misjonär, kes suri Efesuse lähedal). Filippus omakorda pöördub Andrease poole, selgitamata, miks ta otse Jeesuse juurde ei lähe. Koos pöörduvad nad viimaks Jeesuse poole (s 22) ja see on viimane kord, kus me üldse midagi neist kreeklastest kuuleme. Sellele vaatamata, saab just sellest tekstilõigust Johannese evageeliumi üks kõige olulisemaid osi.

Mingil juhul aga ei pidanud Jeesuse kirgastamine (s 23) toimuma intellektuaalse väitluse läbi Jeesuse ja kreeklaste vahel. Ka mitte väitluses juutidega. Jääda üksiti vaid intellektuaalsetele argumentidele toetuma on ka tänapäeval samasuur kiusatus ja sama ohtlik kui siis. Paulus oli see, kelle kuulutuse keskmes püsis jätkuvalt kinnitus: Jeesuse missiooni keskmes oli Tema ristisurm. Selleks, et jumalariik saaks kasvada, selleks pidi nisuiva surema (s 24). Ja just see on siiani paljude jaoks kõige suuremaks takistuseks.

Jeesus oli oma otsuse langetanud: Ta valmistus täitma oma taevase Isa tahet. Ja nii avab Jeesus meie silmad, näidates meile lõppeesmärki: teenida Jeesust ja järgida Teda. See on teksti teine pöördepunkt: nüüd liidetakse Jeesuse järgijad Tema teenimistöösse. Nendegi ette seatakse valik oma elu armastamise ja vihkamise vahel (s 25). Jeesuse järgimine, tähendab otseselt Talle järgnemist, kuhu iganes Ta läheb (s 26). Kuid milline tasu sellel on! Need (meie ka?), kes järgnevad, saavad olema koos Temaga ning austatud Jumala Isa poolt. Enam ei ole me pealtvaatajad, vaid võime olla täielikult osalejad.