Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 12:12-19
Jeesus sõidab kuninglikult Jeruusalemma12Järgmisel päeval kuulis pühadeks kogunenud suur rahvahulk, et Jeesus tuleb Jeruusalemma,
13ja palmipuude oksi võttes läks rahvas välja talle vastu ja hüüdis:
„Hoosanna!
Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel,
Iisraeli kuningas!”
14[m]Aga Jeesus leidis eeslisälu ning istus selle selga, nõnda nagu on kirjutatud:
15
„Ära karda, Siioni tütar!
Ennäe, su kuningas tuleb
eeslisälu seljas istudes.”
16[m]Esialgu ta jüngrid ei mõistnud seda, aga kui Jeesus oli kirgastatud, siis tuli neile meelde, et see oli kirjutatud tema kohta ja et nad temale seda olid teinud.
17Siis andis Jeesusest tunnistust rahvahulk, kes oli tema juures, kui ta Laatsaruse hauast välja hüüdis ja tema surnuist üles äratas.
18Just seepärast rahvahulk tuligi talle vastu, et ta kuulis teda olevat teinud selle tunnustähe.
19Variserid ütlesid nüüd üksteisele: „Eks te näe, et te ei saavuta midagi! Vaata, kogu maailm jookseb tema järele!”
Palmipuudepüha on Ülestõusmispühale eelneva aja üks pidulikumaid osi. Rahvahulgad, tervitushüüded, lehvivad palmioksad - see kõik juhib suurde juubeldusse. Kuid asja sisu oli palju sügavam kui juhuslik tänavasündmus. Samamoodi kui lõunasöök Betaanias, oli selline sissesõit Jeesuse saabuva kannatuse ettekuulutaja.
Jeesuse enda jaoks oli Jeruusalemma tulek täis tugevaid emotsioone (Lk 19:41-44), ning arvestades paasapühaks linna kogunenud ligi 2,5 miljonit inimest, pole imestada, et variserid olid murelikud (s 19).
Mis puutub palmiokstesse - siis needki polnud lihtsalt käepärased vahendid lehvitamiseks, vaid rahvuslik sümbol. Ka lisasid kiitusehüüded tähenduslikkust juurde psalmile, mida tsiteeriti. Ja mida siis tegelikult mõeldi, kui rahvas hüüdis Jeesusele “Iisraeli kuningas!” (s 13)?
Jeesusele oli see ju suurepärane võimalus: astuda viimaks ometi Talle õigusega kuuluvale positsioonile ning võtta vastu tunnustus, mida ta vääris! Aga Ta ei toimi nii. Mida Jeesus tegi? Tema ratsutas Jeruusalemma alandlikult, eesli seljas ja Johannes selgitab selle sündmuse erakordsust viidates Vanas Testamendis prohvet Sakarja kuulutusele.
Eeslisälu seljas ratsutav kuningas (Sk 9:9 valgel), oli see, kes tuli rahuga, kuid ometi ka see, kes tuli kui terve maailma kuningas. Sellisel taustal, olid palmioksad inimeste käes tegelikult üsna natsionalistlikud ja maailma Kuninga puhul ebakohased. Samas aga oli ka Jeesus ise oma teenimistöös korduvalt rõhutanud, et esmalt on Ta tulnud Iisraeli soo “kadunud lammaste” juurde (Mt 15:24). Jumala plaan nägi ette, et hiljem õnnistatakse Iisraeli läbi kõiki rahvaid.
Ka tänapäeval võime liigselt kiirustades kuulutada Jeesuse “meie omaks” või “meie rahva poolele”. Tegelikult aga tuleb alati pidada, et Jumal on kõigi rahvaste Jumal, Ta ei ole eksklusiivselt kellegi poolel, vaid soovib tuua pääste kogu maailmale. Nagu jüngritel, võib ka meie taipamine mõnikord aeglaseks jääda (s 16), ning Jumalal tuleb meie arusaamist avardama.
Tegelikult oli tol päeval tegemist kahe rahvahulgaga. Üks oli teeääres olev juhuslik hulk. Teine hulk olid need, kes olid näinud Laatsaruse surnuist ülesäratamist ning levitasid sõnumit Jeesusest (s 17). Nende rõõm ja kiitusehüüded ei lähtunud tavalise kõmuuudise levitamise innukusest - vaid nemad olid näinud üht Jeesuse tunnustähtedest. See isiklik kogemus Jeesuse väe reaalsusest pani viimselt isegi variserid tunnistama olukorda tõeselt: “Kogu maailma jookseb Tema järele!” (s 19).
Selle kommentaari autor: APÜ