Kui uks oli Juuda järel sulgunud, alustab Jeesus oma viimase tähtsa õpetusteemaga järelejäänud jüngritele. See “hüvastijätu kursus” algab siin ning lõpeb Johanneses evangeeliumi 16 peatükis. Johannese evangeelium annab teistest evangelistidest erineva perspektiivi: teised näevad Jeesuse austamist peale tema alandamist ja surma, Johannes aga näeb seda Jeesuse ohvrisurma ja kannatuse sees. Jumala auhiilguse imelisus ei seisne vaid Tema triumfis surma üle, vaid ka selles, et Ta on nõus surma sisse minema meie eest, armastusest meie vastu.

Jeesus,viidates oma sõnadele Jh 7:33-34, õpetab jüngritele mil viisil nad saavad Talle järgneda, ning mil viisil nad seda teha ei saa. Kuigi Jumala eneseilmutus Jeesuses, on absoluutses kooskõlas Vana Testamendiga, on selles ka midagi täiesti radikaalselt uut  ja unikaalset. Kui enne käskis Jumal ohverdada paasatalle, siis nüüd toob Ta Jeesuses ohvriks iseenda, kui ühekordse ja kõikekatva ohvri. Selles ei saa me Talle järgneda, sest pole midagi mida Tema ohvrile võiksime lisada või teha .

Teisalt, me siiski saame - ja ka peaksime - järgnema Talle armastamises. Samamoodi kui meil pole võimalik tulla Tema juurde ilma, et oleksime enne käinud läbi risti alt oma elu ära andes (Mk 8:34); ei saa me väita, et oleme Tema omad, kui me ei armasta samamoodi nagu Tema armastas, üksteise jalgu pestes. Ühest küljest ei ole see kuidagi uus õpetus -meile on juba antud käsk “armasta oma ligimest nagu iseennast” (3Ms 19:18) - aga see ilmneb nüüd täiesti uues kvaliteedis ja uue selgusega, kui meile on antud Jeesuse enese eeskuju, mida järgida.

Jüngrid ei suuda seda veel teha (s 36), sest Jeesuse Vaimu elu ei ole neisse veel välja valatud ja nii saab Püha Vaim Jeesuse järgmiseks õpetusteemaks.