Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 20:1-10
Naised leiavad tühja haua1Maarja Magdaleena tuli hauale nädala esimese päeva varahommikul,
kui oli alles pime, ja nägi, et kivi oli haualt ära tõstetud.
2Ta jooksis siis ja tuli Siimon Peetruse ja selle teise jüngri
juurde, keda Jeesus armastas, ja ütles neile: „Nad on Issanda hauast
ära viinud ja me ei tea, kuhu nad on ta pannud.”
3Peetrus läks nüüd välja ja see teine jünger ka ning tulid haua juurde.
4Nad jooksid mõlemad koos, ent teine jünger jooksis
Peetrusest kiiremini ning jõudis haua juurde esimesena.
5Ja kummargil sisse vaadates nägi ta surilinu. Ometi ei
astunud ta sisse.
6Siis tuli ka Siimon Peetrus temale järele ja astus hauda sisse
ja nägi maas olevaid surilinu
7ja higirätikut, mis oli Jeesuse pea ümber olnud, et see ei olnud
koos surilinadega, vaid eraldi kokkumässituna teises kohas.
8Nüüd siis läks hauda sisse ka see teine jünger, kes esimesena
oli hauale tulnud, ning nägi ja uskus.
9Sest nad ei teadnud veel Kirjast, et ta peab surnuist üles tõusma.
10Jüngrid läksid nüüd taas ära kodu poole.
Pane end korraks jüngrite asemele. Kujutle nende leina. Reedel suri nende armastatud Issand ning lähim sõber. Kujulte nende viha. Tema surma põhjustas tehniliselt võttes kokkupõrge juutide ülemate ning roomlaste vahel (või täpsemalt ülempreestri ning Pilaatuse vahel). Kujutle jüngrite segadust. Nende pettumust. See oli lõpp nende unistustele kuningriigist, mida Jeesus nende arvates oli tulnud rajama. See ei pidanud üldse nii minema.
Või siiski? Kõigepealt Maarja. Johannes ei ütle, miks ta läks hauale. Võibolla oli ta ostnud lõhnarohtusid. Võibolla olid temaga koos ka teised naised. Johannes ei täpsusta. Aga ta ütleb, et Maarja nägi, et kivi oli haua eest ära veeretatud, ning et Maarja mõtles samamoodi kui iga teine sellel ajal mõtelnud oleks. Keegi on Jeesuse ihu ära varastanud. Aga kes? Ja miks?
Peetrus ja teine jünger läksid haua sisse ning nägid surilinasid. Surnukeha ei olnud varastatud, sest mitte keegi, ei vaenlane ega ka sõber poleks surnukeha surilinadest vabastama hakanud ning siis sellega lahkunud, jättes surilinad kenasti kokkuvoldituna hauakivile! Mis tegelikult juhtus?
Jäi ainult üks võimalus ning “see teine jünger” (s 8) taipas korraga ja uskus seda.
Ta uskus kõigepealt nende tõendite pärast; alles hiljem, juhituna Pühast Vaimust, mõistsid ka ülejäänud jüngrid, kuidas Vana Testamendi kirjad olid ammu viidanud, et Messias tõuseb surnuist üles. “Surmal ei olnud väge teda pidada oma võimuses,” ütles Peetrus Nelipühapäeval (vt Ap 2:24-28), tsiteerides Ps 16: 8-11.
Siis meenusid jüngritele need paljud korrad, kui Jeesus ise oli kuulutanud neile sellest sündmusest selgitades, et ta pidi kannatama, ära tõugatama ja siis kolmandal päeval surnuist üles äratatama (Lk 9:22). Teisisõnu - jüngrid ei uskunud alguses Pühakirja ja alles siis kui nad olid näinud sündmusi, hakasid nad tekkiva pildi tähendust tükkhaaval kokku panema.
See väga dramaatiline lugu kõnetab meid kõiki üle aegade. Võibolla jookseme ka meie sihitult ringi, rebituna vastandlikest tunnetest. Kas leiad endale koha seal aias, haua juures? Võib-olla oled ärevil nagu Maarja, või nagu Peetrus - hämmingus. Seisatades täna tühja haua ees - palvetagem, et meile antaks taibata ja uskuda nagu Johannesele, ning saada täidetud uue rõõmu ja lootusega!
Selle kommentaari autor: Annabel Robinson