Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jn 4:1-11
Joona meelepaha ja Issanda arm1Aga see oli Joonale väga vastumeelt ja ta viha süttis põlema.
2Ja ta palus Issandat ning ütles: „Oh Issand! Eks olnud see minugi
sõna, kui ma olin alles kodumaal? Sellepärast ma tahtsingi eelmisel
korral põgeneda Tarsisesse, sest ma teadsin, et sina oled armuline ja
halastaja Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ja et sa kahetsed
kurja.
3Seepärast, Issand, võta nüüd ometi minust mu hing, sest mul on
parem surra kui elada!”
4Aga Issand küsis: „Kas sul on õigus vihastada?”
5Siis Joona läks linnast välja ja asus ida poole linna; ta tegi
enesele sinna lehtmajakese ja istus selle varjus, et näha, mis linnaga
juhtub.
6Ja Issand Jumal käskis kiikajonipuul kasvada Joona
kohale ja olla ta peale varjuks ning päästa ta tema vaevast. Ja Joona
rõõmustas väga kiikajonipuu pärast.
7Aga järgmise päeva koites saatis Jumal ussi, kes näris
kiikajonipuud, nõnda et see kuivas.
8Ja kui päike tõusis, saatis Jumal kõrvetava idatuule ja
päike pistis Joonat pähe, nõnda et ta oli minestamas; siis ta palus
enesele surma ja ütles: „Mul on parem surra kui elada!”
9Aga Jumal küsis Joonalt: „Kas sul on õigus vihastada kiikajonipuu
pärast?” Tema vastas: „Küllap mul on õigus vihastada surmani.”
10Siis ütles Issand: „Sina tahaksid armu anda kiikajonipuule, mille
kallal sa ei ole näinud vaeva ja mida sa ei ole kasvatanud, mis ühe
ööga sündis ja ühe ööga hukkus,
11aga mina ei peaks armu andma Niinevele, sellele suurele linnale,
kus on enam kui kaksteist korda kümme tuhat inimest, kes ei oska
vahet teha oma parema ja vasaku käe vahel, ja kus on palju loomi!”
Joona raamat portreteerib selle peategelast nõrga ja enesekeskse inimesena, kelles ka meie võime end ära tunda. Täielikult hõivatud omaenese olukorrast ning enesehaletsusest, ei märka Joona, mis on tegelikult oluline teda ümbritsevas maailmas.
Joona pahandab, kui Jumal annab andeks neile, kes Joona meelest andestust ei väärinud. Siis vihastab ta oma mugavuse kaotamise pärast. Ning mitte kordagi ei peatu Joona mõtlema Niineve linna elanike saatusele. Vastupidiselt pealtnäha jumalatutele meremeestele ning Niineve linna elanikele, täidavad Joona meeli eelarvamused ning enesekesksus. Joona raamat otsekui hoiataks, hüüdes valjuhäälselt: “Kui sina pead end õigeks ja arvad teadvat, kes on õige, kes väärt ja kes mitte; kui sa armastad omi, kuid vihkad teisi; kui arvad teadvat kuidas Jumal kellegagi peaks toimima - siis mõtle järele!”
Jutustuse lõpus laseb Jumal kasvada väikesel puul, mis annab Joonale varju ning seejärel hävitab selle. See on test - Joonale antud võimalus näha iseennast ning ühtlasi Jumala selgitus Tema armastuse kontekstist Niineve linna vastu. Joona aga, täis mõõdutundetut viha puu hävimise pärast, on kaotanud igasuguse perspektiivitunnetuse. Ta on lausa surmani vihane ning peab oma viha igati õigustatuks, kuigi ainuke põhjus puust hoolimiseks oli tema enese mugavus, vari, mida puu talle pakkus.
Jumala eesmärgiks aga oli kõikide teiste - inimeste ja loomade pääsemine ning heaolu.
Joona raamat kutsub nii prohvetit kui raamatu lugejaid üles jagama Jumala hoolt ning hoolitsust; maha panema meie endi isekust ning enesekesksust ning osutama oma eluga kaastunnet, hoolimist ning heldust kõikide vastu Jumala loodud maailmas.
Selle kommentaari autor: Robert Parkinson