Loe läbi alltoodud kirjakoht: 5Ms 1:41-2:13
Kaotus Horma juures41Siis te vastasite ja ütlesite mulle: „Me oleme Issanda vastu pattu teinud! Me tahame minna ja sõdida, nõnda nagu Issand, meie Jumal, meid on käskinud.” Ja te panite igaüks oma sõjariistad vööle ning olite valmis minema mäestikku.
42Aga Issand ütles mulle: „Ütle neile: Ärge minge ja ärge sõdige, sest mina ei ole teie keskel - et teid ei löödaks maha teie vaenlase ees!”
43Ja ma rääkisin teile, aga te ei kuulanud, vaid tõrkusite Issanda käsu vastu ja olite ülemeelikud ning läksite mäestikku.
44Aga emorlased, kes elasid seal mäestikus, tulid välja teie vastu ja ajasid teid taga mesilaste kombel ning hajutasid teid Seiris kuni Hormani.
45Siis te pöördusite tagasi ja nutsite Issanda ees. Aga Issand ei kuulanud teie häält ega pannud teid tähele.
46Ja te jäite Kaadesisse selleks pikaks ajaks, mis te seal viibisite.
Rännuaastad kõrbes1Siis me pöördusime ja läksime teele kõrbe poole mööda Kõrkjamere teed, nagu Issand mind oli käskinud, ja me rändasime kaua aega ümber Seiri mäestiku.
2Ja Issand rääkis minuga, öeldes:
3„Küllalt olete rännanud selle mäestiku ümber, pöörduge nüüd põhja poole!
4Ja käsi rahvast, öeldes: Te lähete nüüd läbi oma Seiris asuvate vendade, Eesavi järglaste maa-alast. Nemad kardavad teid, aga teie olge väga ettevaatlikud;
5ärge tapelge nende vastu, sest ma ei taha teile anda nende maast mitte jalatäitki, kuna ma Seiri mäestiku olen andnud pärandiks Eesavile!
6Rooga söömiseks ostke neilt raha eest, isegi vett joomiseks ostke neilt raha eest.
7Tõesti, Issand, sinu Jumal, on sind õnnistanud kõigis su kätetöis, ta tunneb su rännakut selles suures kõrbes. Need nelikümmend aastat on Issand, su Jumal, olnud sinuga, sul ei ole midagi puudunud.
8Siis me läksime läbi oma vendade, Eesavi järglaste maast, kes elavad Seiris, ära Lagendikuteelt, mis tuleb Eelatist ja Esjon-Geberist; ja me pöördusime ning käisime Moabi kõrbe teed.
9Ja Issand ütles mulle: „Ära kimbuta Moabi ja ära taple nendega sõjas, sest ma ei anna sulle tema maast mitte midagi pärandiks, kuna olen Aari andnud pärandiks Loti järglastele!”
10Seal elasid muiste emiidid: suur, arvurikas ja pikakasvuline rahvas nagu anaklased.
11Ka neid peetakse refalasteks nagu anaklasigi; aga moabid hüüavad neid emiitideks.
12Seiris elasid muiste horiidid, aga Eesavi järglased tõrjusid need välja, hävitasid endi eest ja asusid nende asemele, nõnda nagu Iisrael talitas oma pärusmaaga, mille Issand neile andis.
13„Võtke nüüd kätte ja minge üle Seredi jõe!” Ja me läksime üle Seredi jõe.
See Moosese poolt juhitud põlvkond ei mõistnud ega suutnud tunnistada, kui sügaval oli kurjus ja vastuhakkamine nende südames ning seetõttu oli ka nende meeleparandus viljatu. Nende ülestunnistus oli vaid sõnades, nende käitumine aga näitas, et see polnud siiras. Paljas entusiasm ei too kunagi lepitust ning inimene ei saa oma moraalse kõlbmatuse eest pageda vaid hetketunde najal.
Mõnikord võib ka meie meeleparandus muutuda ponnistuseks sooviga ise olukorda parandada (s 41). Ühelt poolt tahetakse olla kuulekad Jumalalt tulnud sõnale, aga eneseõigus(tus), enda jõu peale lootmine ning oma nägemuse läbi pressimine saavad ülekaalu (43). Iisraeli loost näeme, et Jumal ei võtnud sellist kerglast meeleparandust vastu ega toiminud rahvaga meelevaldselt, lihtsalt oma tunde ajel.
Õige meeleparandus viib inimese pankrotti nii, et ta paneb kogu oma lootuse üksnes Jumala toimimise, mitte enda meeleparanduse (tegude) peale. "Alguses ma jooksin uhkelt ja suure julgusega, arvates et tean ja oskan püsida Issanda teel. Siis aga eksisin omaenese jõus, hakkasin kukkuma ja komistama, ning viimaks lõpetasin häbis." (kirikulaul, vaba tõlge). Kui me siis nutame ning palvetame, võib sageli tunduda, et Jumal ei kuule meid enam (s 45). Alles seejärel hakkab kivine süda murduma ning saab sündida see, mida kirjeldab Ps 34:19 "Issand on ligi neile, kes on murtud südamelt, ja päästab need, kellel on rusutud vaim."
Me oleme tihti täis fanatismi, kangekaelsust ning mässumeelt (s 43). On hämmastav, et sellest hoolimata on Jumal nõus jääma meie juurde, kui alistume Talle, pöördume siiralt ja kogu südamest tagasi Tema poole (s 45) ning oleme valmis ootama ära Tema poolt määratud aja (s 46). Siis võtab Ta juhtida meie elu omal viisil ning oma ajaplaanis.
Jumal varustab meid parimaga oma äranägemise kohaselt, aga Ta keelab võtta seda, mida meie himustaksime (2:5). Võib olla aegu, kus tunneme, et kogu usuelu on üks suur ringiratast tammumine, kust me kuidagi edasi liikuma ei pääse (2:1). Ka sellele tuleb mõnikord alistuda.
Aga siis tuleb aeg, mil Jumal annab teelemineku käsu (2:3) ning kui oleme säilitanud oma usu ja usaldue Jumala vastu, saame näha, et kõigest hoolimata on Tema meid õnnistanud kogu teel, igas tegevuses. Tema on hoolitsenud meie eest ka siis kui oleme läinud läbi raskuste - kõrbes-, on olnud meie keskel, meie juures ning viimselt ei ole me pidanud kogema puudust millestki.
Selle kommentaari autor: APÜ