Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 3:11-26
Peetruse kõne Saalomoni sammaskäigus11Aga kui jalutu, kes oli terveks saanud, jäi Peetruse ja
Johannese järel käima, jooksis kogu rahvahulk nende juurde kokku
paika, mida kutsutakse Saalomoni sammaskäiguks.
12Seda nähes hakkas Peetrus rahvale kõnelema: „Iisraeli
mehed, miks te imestate selle üle või miks te ainiti vahite meid,
otsekui meie oleksime oma erilise väe või jumalakartlikkusega selle
mehe pannud kõndima?
13Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal, meie
isade Jumal, on kirgastanud oma sulase Jeesuse, kelle teie olete
reetnud ja ära salanud Pilaatuse palge ees, kui see oli
otsustanud tema vabaks lasta.
14Teie salgasite ära Püha ja Õige ning palusite, et
teile kingitaks mees, kes oli mõrtsukas.
15Teie tapsite Elu Juhi, aga Jumal on ta surnuist üles
äratanud; selle tunnistajad oleme meie.
16Ja kuna tema siin, keda te näete ja tunnete, on
uskunud Jeesuse nimesse, siis on see nimi teinud ta tugevaks,
ja usk, mis tuleb Jeesuse läbi, on talle andnud täie
tervise teie kõikide silma all.
17Ja nüüd, vennad, ma tean, et te olete seda teinud
teadmatusest just nagu teie ülemadki.
18Jumal on aga sel kombel täide saatnud kõigi oma
prohvetite suu kaudu ennustatu, et tema Võitu peab
kannatama.
19Parandage siis meelt ja pöörduge, et teie patud
kustutataks,
20nii et Issandalt tuleksid kosumisajad ja ta
läkitaks teie jaoks määratud Messia Jeesuse.
21Tema peab jääma taevasse kuni selle ajani, kui uuendatakse
kõik, millest Jumal on rääkinud oma pühade
prohvetite suu kaudu maailma algusest peale.
22Mooses on ju öelnud: „Issand, teie Jumal, tõstab teile
Prohveti teie vendade seast, seesuguse nagu mina. Teda kuulake
kõiges, mida ta iial teile ütleb.
23Aga iga inimene, kes seda Prohvetit ei kuula, kaotatakse
rahva seast ära.”
24Kõik prohvetid Saamuelist peale ja hiljem, niipalju kui
nad on rääkinud, on ka neid päevi ette kuulutanud.
25Teie olete prohvetite ja selle lepingu lapsed, mille Jumal
sõlmis teie isadega, kui ta Aabrahamile ütles: „Ja sinu
soos õnnistatakse kõiki maailma suguvõsasid.”
26Jumal on esmalt teile oma sulase Jeesuse üles äratanud ja teie
juurde läkitanud teid õnnistama, kui te igaüks pöördute oma
tigedusest.”
Meile ei meeldi kuulda seda, et kannatus on osa kristlase elust. Võibolla sellepärast on eduteoloogia olnud sedavõrd populaarne: palju meeldivam on mõtelda, et Jumal tasub meile jõukuse ja omandiga, kui järgime Teda, kui kuulda õpetust: “Ja kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga.” (2Tm 3:12)
Samamoodi ei suutnud Jeesuse kaasaegsed aktsepteerida mõtet, et nende Messias peaks kannatama. Nende jaoks oleks see tähendanud, et kogu Jeesuse teenimistööga läks midagi väga valesti, kui selle tulemusel Ta enda rahvas hülgab Tema, ning Ta hukatakse nagu tavaline kurjategija.
Ometi rõhutab Peetrus, et Jeesuse kannatus oli vajalik, sest see oli osa Jumala plaanist, mida olid ka prohvetid juba ammu ette kuulutanud (s 18).
Tänasel päeval on meile arusaadav, miks Jeesus pidi surema. Meie teame, et tema valu tõi meile võidu surma üle ning pattude andestuse. Samas ei tohi keegi arvama hakata, et võime oma patte lepitama hakata omaenda kannatuste läbi. Pigem loodavad inimesed, et Jumal päästab (säästab) meid raksustest ning kui kannatus siiski meie ellu tuleb, võib meie usk käikuma lüüa. Sellistel aegadel võib tekkida kiusatus muretseda, et Issand on meid unustanud, või Ta ei hooli meie valust.
Siiski kõnetab ristilöömine ka meie valu. Kuna teame, et Kristus koges nii füüsilist, emotsionaalset kui ka mentaalset ahastust, tuletab see meile meelde, et ükskõik millega me vastamisi oleme, on see Jeesusele tuttav, Ta on seda kogenud. Seeõttut saame ja peame olema ausad ning otsekohesed Jumala ees, öeldes Talle mida tegelikult tunneme ja uskudes, et Tema mõistab ka meie kurvastust.
Ristilöömine meenutab meile lisaks, et selle maailma kurjusest põhjustatud kannatustest hoolimata pöörab Jumal kurjuse plaanid meile kasuks, toob neist esile hea. Me ei pea valudesse ja probleemidesse ära uppuma - vaid kui pöördume Jumala poole, saab Tema kasutada meie kannatusi selleks, et tugevdada meie usku ning iseloomu.
Selle kommentaari autor: Caroline Fletcher