Vastupidiselt variseridele salgasid saduserid igasuguse ülestõusmise võimaluse. Nad olid tugeva poliitilise mõjuga ning tegid kõik, et säilitada oma võimubaas. Jalutu mehe tervendamine esitas aga väljakutse nende arusaamisele ning sellest tekkis ka nii tugev vastuseis.”Neid ärritas, et apostlid õpetasid rahvast ja kuulutasid surnuist ülestõusmist Jeesuses” (s 2). 

Seal, kus Jumal toimib oma väega nii jõulise kuulutuse kui imede näeol, võime alati oodata vastuseisu. Inimestel on alati peidetud eesmärke – vaimseid, poiitilisi, filosoofilisi, mis sellistes südnmustes satuvad aga ohtliku surve alla. 

Endine Inglise kriketimängu kapten, Mike Gatting on öelnud: “ Ma usun kõigesse natuke - Jumalasse, üleloomulikku, vaimudesse, ebausku, UFO’desse. Mulle meeldib olla avatud suhtumisega.” Samamoodi mõtlevad paljud. Tundub, et valimisvõimalus on see mida inimesed tegelikult üle kõige väärtustavad. See aga muudab kristlastele keeruliseks kuulutamise Jeesusest Kristusest - kui unikaalsest, erakordsest ning väelisest maailma Päästjast . Paljud ei tea kuidas  teha seda tundlikult, ja samas siiski julgelt ning selgesõnaliselt.

Tänane kirjakoht tegeleb just selle teemaga ning näeme, et apostlid lihtsalt keeldusid mingeid kompromisse tegemast. Pane esmalt tähele sagedust, millega erinevad kõnelejad viitavad “Nimele” (s 7,10, 12, Ap 4:17, Ap 4:18). Kõige “karmima” väite aga ütleb Peetrus selgesõnaliselt välja 12.salmis: “Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei  ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks.” Selle deklaratsiooni leiame juba evangeeliumitest (Jh 6:68; Jh 14:6) ning just see veendumus kandis apostlid läbi hilisematest vaenamislainetest, mis väljendusid kas ähvardustes (Ap 4: 21), vangistuses (s 3) või intellektuaalses ülbitsemises (Ap 4: 13). Taoline kõiki teisi välistav väide ei olnud tol ajal, ega ole ka praegu paljudele vastuvõetav, sellegipoolest jääb Jeesus ainsaks teeks Jumala juurde, sest ühtegi teist ei ole.

Tänase piibliteksti õppetunnid aga on järgmised: kõigepealt peab meil olema kindel veendumus, et evangeelium muudab elusid (s 8-10); ning kogemus, et selle otsest tõendust on läbi aegade olnud kõige raskem kummutada (Ap 4:21-22). 

Järgmiseks tuleb tähele panna, et apostlid said “väestatud” Jumala Püha Vaimu poolt (s 8). Meiegi peame aktsepteerima, et ilma Püha Vaimu väe ja toimimiseta, ainult inimlikust veenmisoskusest, ei muutu midagi. 

 Ning kolmandaks näeme, et apostlitel ei olnud mingit kahtlust oma sõnumi meelevallas või väes, vaid nad olid täis julgust kuulutada ka selles keskkonnas Jeesust ristilööduna ning ülestõusnuna. (s 10-12). 

Kui palju vajame tänapäeval sedasama kombinatsiooni! Kristlik kuulutus on rajatud veendumusele, et Jeesus on maailma Päästja ning me ei tohiks iial lubada kaasaegsel liberalismil või pluralismil end halvata, või mingil muul vastuseisul heidutada lasta. 

Selleks, et elada kuulekuses Jumalale kui kõrgeimale autoriteedile, peame aga elama ning suhtlema viisil mis paljudele teistele tänapäeva ühiskonnas esitab paratamatult väljakutse ning põhjustab pingelisi reaktsioone. Tegelikult aga on kristlased praeguses läänemaailmas kõikidest teistest pigem eristamatud. 

Kui tõsiselt järgime seda, mida Jumal ütleb näiteks võõraste vastuvõtmise, rahasse ja võimu suhtumise, staatuse ning seksuaalse eetika kohta? Kas kuulame Tema häält ka siis kui see juhib meid radikaalse eristumiseni? Kuidas tunnistab meie elu, et tegelikult ei ole  ühtegi teist nime, milles oleks päästmine?