Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 76
Iisraeli võidulaul oma Jumalale1Keelpillil mängijale laulujuhatajale: Aasafi lugu ja laul.
2
Jumal on Juuda seas tuttav,
Iisraelis on tema nimi suur.
3Saalemis on tema elamu
ja tema eluase on Siionis.
4Seal ta murdis katki välkuvad ammud,
kilbi ja mõõga ja sõja. Sela.
5Sina oled hiilgav,
ülevam igavestest mägedest.
6Südidelt kangelastelt riisuti relvad;
nad suikusid unne,
ja ühegi vahva mehe kätel ei leidunud jõudu.
7Sinu sõitlemise pärast, Jaakobi Jumal,
olid uimaselt maas nii hobused kui ratsanikud.
8
Sina, sina oled kardetav;
ja kes suudab seista sinu palge ees,
kui sa vihastad?
9Sina andsid taevast kuulda kohtuotsuse;
ilmamaa lõi kartma ning jäi vait,
10sest Jumal tõusis kohut mõistma,
et päästa kõik hädalised maa peal.
Sela.
11Sest inimeste vihaleek
peab sulle andma tänu;
viimsegi vihaleegi jätte
sa paned oma vööle.
12Tehke tõotusi
ja tasuge need Issandale, oma Jumalale;
kõik, kes on tema ümber,
toogu ande kardetavale!
13Tema kärbib vürstide vaimu,
tema on kardetav ilmamaa kuningaile.
Psalm 76 kirjeldab Jumalat kui jumalikku sõjameest, kes asub Jeruusalemmas (s 2-7) ning ka kui kohtunikku, kes viib kohtuotsuse täide (s 9-10). Et Issanda isikuomdustena nimetatakse väge (sõdalane) ning õiglust (kohtunik), tunnustavad maapealsed kuningad Teda kui Ülimat Kuningat (s 11-13). Hoolimata sellest, et pole võimalik kindlaks teha millisest konkreetsest lahingust psalm räägib, kajab selles vastu sama sõnum kui prohvet Habakuki ja Obadja kuulutuses: Issand tõuseb sõdima Iisraeli vaenlaste vasu ning toob õigluse oma rahvale; kõik saavad tundma Teda kui Kuningate Kuningat.
See, mis omavahel ühendab sõdalase, kohtuniku ja kuninga metafoori selles laulus, on kartus Jumala ees. Kui Jumalik Sõdalane peab lahingut, tuleb tema vaenlastel “hirmu tunda” ning keegi ei saa Tema viha ees püsima jääda (s 8). Kui Ülim Kohtunik kuulutab taevast välja kohtuotsuse, lõi ilmamaa “kartma ning oli vait” (s 9). Annetused kõikidelt rahvastelt asetatakse Tema ette, kes on ”kardetav” (s 12). Ta on “kardetav ilmamaa kuningaile” (s 13). Kartus tähendab siin palju rohkem hirmu tundmist, siin on lisaks ka aukartus, austus ja hämmastus.
Jumala viha päädib kohtumõistmisse (s 11), kuid see on päästev kohtumõistmine, mis toob õiguse tagasi vaevatuile ning ohjeldab kurjategijaid.
Nagu paljude teiste psalmide puhul, muudetakse konkreetne ja ajalooline päästetegu laiemalt rakendatavaks nii, et ka Jumala rahva järgmised põlvkonnad - nagu meiegi - võime oma suuga väljendada tänu Jumalale Tema pääste eest. Seega, kui salm 12 kutsub meid üles kinnitama Jumalale oma tõotusi, on see meilegi julgustus täita need tõotused, mille läbi oleme lubanud teenida Teda.
Pühakiri visandab meile järjepidevalt pilti kardetavast Jumalast, aga millisel määral lisab see meile tegelikult aukartust Tema ees? Paljud kujutlevad endale Jumalat ette kui “armastavat issit”, või “turvalist kaisukaru” selle asemel, et näha Temas “hirmuäratavat jumalust, keda meil tuleks täiega karta.
On aeg omandada tasakaalustatum arusaamine Jumalast ning koos sellega ka õige suhtumine Temasse. Kartkem siis Teda, kuid armastagem ühtlasi…
Selle kommentaari autor: APÜ