See psalm kirjeldab üleküllust. Laul algab inimese kurjuse määra kirjeldamisega: “isegi oma voodis mõtleb ta nurjatust” (s 4). Kas õelad kunagi ka lakkavad kurja haudumast?! Samas toob psalmi autor kontrastina kõrvale Jumala piiritu helduse ja headuse. “Issand, sinu heldus on taevas ja su ustavus ulatub ülemate pilvedeni. “ (s 6)

Taavet esitleb siin ennast kui Jumala sulast. Ja nii nagu paljud, Jumala teenijad, on temagi teadlik  nii inimlikust nõtrusest kui ka patu kohutavast mõjust. Jumal ise oli talle seda näidanud (s 1-4), ilmutades jumalatute südames tulvavat mässu. Võibolla oli ta ka kogenud kuidas mõni sõber teda pettis või ehmunud mõne uskmatu südame kurjusest. 

Pane tähele mida Taavet selle ilmutusega teeb: ta  pöördub kiituses Jumala poole, ülistades Jumala imelisi omadusi ja tegusid. Taavet kõrvutab selle, mis talle masendavalt mõjus, Jumala loomuse iluga ja kinnitab oma silmad Jumalale.

Selle asemel, et jääda kinni ümbritseva kurjuse ja rooja tulva, valib Taavet käimise Jumala valguses ning kümblemise eluallikas (s 9). Ta tõstab kõrgele Jumala loomust: Tema armastust, ustavust, õigsust ja õiglust -  kõike head mida Ta Jumala juures imetleb. Nii nagu ka Nutulaulude autor, vaatab Taavet eemale inimeste keskel toimivast hävitusest ning deklareerib usus: “suur on Su ustavus!” (NL 3:23).

 Jumala loomus ootab inimlastelt vastust. Nii kõrge kui madal leiba varju Tema tiibade all (s 7) ja Jumal ootab inimlapsi sinna. Sama kehtib meile täna - me võime igas olukorras leida pelgupaiga Jumala ligiolus ja hoole all ( Ps 91:4).

Taaveti jaoks on osadus Jumalaga pidusöök Kuninga lauas ja joomine Jumala helduse (rõõmujoovastuse) jõgedest. Seal palub ta ka kaitset oma vaenlaste rünnakute vastu (s 11). 

Psalm lõpeb samuti kontrastiga: kurjade saatus on hirmus (s 12). Mitte keegi ei tule neile appi kui nad on langenud. 

Pole mingit kahtlust, millise poole peaksime täna valima ka meie.