Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Sm 18:17-30
Saul hakkab Taavetit taga kiusama17Siis ütles Saul Taavetile: „Vaata, ma annan sulle naiseks oma
vanema tütre Meerabi; ole mul ainult vahva ja võitle Issanda
võitlusi!” Sest Saul mõtles: „Ärgu tabagu teda minu käsi, vaid tabagu
teda vilistite käsi!”
18Aga Taavet vastas Saulile: „Mis olen mina ja mis on mu
elu, mu isa suguvõsa Iisraelis, et võiksin saada kuninga väimeheks?”
19Ja kui aeg tuli, mil Sauli tütar Meerab pidi antama Taavetile,
anti ta naiseks meholatlasele Adrielile.
20Aga Sauli tütar Miikal armastas Taavetit; ja kui sellest Saulile
teatati, siis oli see asi temale meelepärane.
21Saul mõtles: „Ma annan Miikali temale, et too saaks talle
püüdepaelaks ja et teda tabaks vilistite käsi.” Ja Saul ütles
Taavetile: „Sa võid nüüd teisega saada mu väimeheks.”
22Ja Saul käskis oma sulast: „Rääkige Taavetiga salaja ja öelge:
Vaata, kuningal on sinust hea meel ja kõik ta sulased armastavad
sind: seepärast hakka nüüd kuninga väimeheks!”
23Ja Sauli sulased kõnelesid need sõnad Taaveti kõrvu; aga Taavet
ütles: „On siis teie meelest lihtne asi hakata kuninga väimeheks? Mina
olen ju vaene ja tähtsuseta mees.”
24Ja Saulile jutustasid tema sulased, öeldes: „Taavet on rääkinud
seesuguseid sõnu.”
25Siis ütles Saul: „Öelge Taavetile nõnda: Kuningas ei hooli
mõrsjahinnast, vaid sajast vilistite eesnahast, et kätte maksta
kuninga vaenlastele.” Aga Saul arvestas, et Taavet langeb vilistite
käe läbi.
26Ja kui tema sulased need sõnad Taavetile edasi andsid, siis oli
Taaveti meelest õige hakata kuninga väimeheks; ja enne kui aeg oli
täis saanud,
27võttis Taavet kätte ja läks, tema ja ta mehed, ja lõi
vilistitest maha kakssada meest; ja Taavet tõi nende eesnahad
täiearvuliselt kuningale, et saada kuninga väimeheks; ja Saul andis
temale naiseks oma tütre Miikali.
28Saul nägi ja mõistis, et Issand oli Taavetiga; ja Miikal, Sauli
tütar, armastas Taavetit.
29Aga Saul kartis Taavetit üha enam; ja Saul oli Taaveti
vaenlane kogu eluaja.
30Aga vilistite vürstid tulid sõtta; ja iga kord, kui nad tulid
välja, sündis, et Taavetil oli rohkem edu kui kõigil teistel Sauli
sulastel; ja tema nimi oli väga austatud.
Saulil, sel enesekindlal sõdalasel oli kõik hästi läinud. Mis oli siis see, mis muutis ta selliseks kahtlustavaks, kodus redutavaks ja suurushulluse käes vaevlevaks kuningaks, kes mõtles üksnes oma positsiooni peale?
See, mis Sauli maailma ahtaks surus, oli kadedus. Mitte Jumal, rahvas, nende vaenlased või isegi ta oma perekond - ei domineerinud Sauli elus. Vaid teda ajas taga kirglik püüdlus hävitada see üks mees, keda ta oli hakanud pidama oma vaenlaseks. Pane tähele seda intriigi, mida punutakse Taaveti vastu (1Sm 18:17) (siin on sarnasus Taaveti vandenõuga Uurija vastu hiljem (2Sm 11)).
Sauli avalikkuses mesikeelselt kõlavad sõnad, peidavad tegelikult väga süngeid kavatsusi. Ta kasutab Jumala nime, viliste ning isegi omaenese tütreid abivahenditena selleks, et v lahti saada mehest, kes võiks ohtlikuks osutuda tema troonile (s 21). Sellele vastandub Taaveti siiras, otsekohenede ja aupaklik suhtumine oma kuningasse. Taavet usaldab Sauli motiive, ei kaeble murtud lubaduste pärast, on jätkuvalt alandlik ning vapper. Teadmatuses Sauli mõrvaplaanidest, teeb ta selle kogemata hoopis tühjaks, tuues kahekordses määras nõutud pruudiluna (s 27)!
Iroonia on ka selles, et Sauli paranoiast aetud plaanid toimivad vastupidise efektiga, kinnitades rahva südames Taaveti ülemaalist tähtsust; veelgi esile tõstes tema edu ning tuues tunnustust kõikide silmis (s 30) - viimaks aga andes võimaluse saada kuningliku perekonna liikmeks. Selle taustal muutub järjest kontrastsemaks pilt kahanevast Saulist - kuningast, kes teadis oma südames, et Jumal oli Taavetiga - ning järelikult mitte enam temaga, ning kes oli täis hirmu (s 28,29). Kuna Jumal ei olnud enam temaga, siis hävitas vaen Taaveti vastu Sauli elu.
Raamatu autori oskuslik jutustamisviis toob esile üleni vaid iseenesega hõivatud Sauli. Ometi, enne kui ruttame kohtumõistvat otsust langetama, tuleks järele mõtelda, kas me ise ei ole kunagi kasutanud Jumala nime või teiste usaldust selleks, et ajada tegelikult oma asja. Kui Taaveti hilisemad langemised tõukasid teda veel rohkem Jumalat otsima (Ps 32; Ps 51), siis Sauli vallutas järjest rohkem enesekaitse vajadusest tulenev hirm mis viimaks tõi kaasa tema õnnetu hukkumise (1Sm 31).
Selle kommentaari autor: Mary Evans