Täna on meie ees kuningas Sauli allakäik: hoiak, mis algas kadedusest Taaveti edu suhtes, areneb nüüd hulluseks ja mõrvasooviks. Salajas halbade mõtete haudumine annab kurjusele ruumi õitsemiseks, ja sellest võib igal inimesel tekkida oht minna Sauli teed. 

Saul ei olnud sündimisest saadik paha mees, kelle kuri loomus võimule tulles avaldus. Tal olid omad vead, kui alguses tundus ta olevat hea mees, kes soovis teha head. Vähe on neid, kes headuses alustades jõuavad lõpuks raevu ja vägivallani. 

Jumal lükkas Sauli tagasi kui kuninga, aga Jumal ei tõuganud teda ära kui inimest. Nii nagu Joonatan, oleks ka Saul võinud aktsepteerida, et kuningatroon antakse edasi Taavetile, mehele, keda ka Saul oli kord armastanud.

Selles tekstis mainitakse taas kurja vaimu Issandalt, mis tuli Sauli peale. Meile ütleb see vaid, et Jumal on viimselt kõikide asjade allikas. Evangeeliumite autorid ei omista kurje vaime Jumalale (kuigi näiteks kurjad vaimud tunnevad ära Jeesuse). Pigem näevad evangeeliumite autorid deemoneid saatana käsilastena. Siiski on ka saatan viimselt üks Jumala loodud olend. Tänane piiblitekst kirjeldab Sauli viha, kadeduse ja isekuse väga inimlikke põhjuseid - ja need ei olnud Jumala poolt temasse sisendatud.

Teksti lõpus on kummaline episood Sauli ja prohvetitega. Mitte kõik prohvetid polnud kartmatud Jumala hääletorud. Mitte kõik polnud võimelised nägema tulevikku. Iidses Iisraelis väärtustati prohveteid ja nende teenimist, ega imestatud ka nende ekstaatiliste seisundite üle. Taolisi transiseisundeid tõlgendati vaimulikeks, aga neid ei saa kuidagi võrrelda Püha Vaimu andide avaldumisega Uues Testamendis.

Prohvetite keske koges Saul end olevat sattunud seosetusse ja juhtimatusse seisundisse. Mis iganes selle põhjus ka oli, muutis see Sauli täiesti võimetuks, pannes ta alasti  ja alandatunda maas lamama. Samas ei muutnud see Sauli kavatsusi, südamehoiakut ega meelt. Saul oli jõudnud juba väga kriitilisele pimeduse piirile, lõksu, kust ta ei suutnud enam välja tulla.