Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 11:14-27
Taavet ja Batseba14Aga hommikul kirjutas Taavet Joabile kirja ning andis selle Uurijale kaasa.
15Ja kirjas oli ta kirjutanud ning öelnud: „Pange Uurija kõige ägedama tapluse esirinda ja taanduge tema tagant, nõnda et ta lüüakse maha ja sureb!”
16Ja kui siis Joab linna piiras, pani ta Uurija paika, kus ta teadis olevat vahvaid mehi.
17Ja linna mehed tulid välja ning taplesid Joabi vastu; ja mõned rahva hulgast, Taaveti sulaseist, langesid, ja surma sai ka hett Uurija.
18Siis Joab läkitas käskjala ja andis Taavetile teada kogu tapluse loo.
19Ja ta käskis käskjalga, öeldes: „Kui oled kuningale jutustanud kogu tapluse loo
20ja kui siis kuninga viha tõuseb ja ta sinult küsib: Mispärast te läksite taplema nõnda linna ligi? Kas te ei teadnud, et nad ammuvad nooli müürilt?
21Kes lõi maha Abimeleki, Jerubbeseti poja? Kas mitte üks naine ei visanud müürilt pealmise veskikivi ta peale, nii et ta suri Teebesis? Mispärast läksite nõnda müüri ligi? - siis ütle: Ka su sulane hett Uurija on surnud.”
22Ja käskjalg läks ning tuli ja jutustas Taavetile kõik, mille pärast Joab teda oli läkitanud.
23Ja käskjalg ütles Taavetile: „Et mehed said võimust meie üle, siis tulid nad väljal meile kallale, aga me tõrjusime nad kuni värava suuni.
24Siis kütid ambusid müürilt su sulaste peale ja kuninga sulaseist said mõningad surma; samuti on surnud ka su sulane hett Uurija.”
25Siis Taavet ütles käskjalale: „Ütle Joabile nõnda: Ärgu olgu see asi su silmis paha, sest mõõk sööb niihästi ühe kui teise! Sõdi aga sina vahvasti linna vastu ja kisu see maha! Julgusta teda nõnda!”
26Kui Uurija naine kuulis, et ta mees Uurija oli surnud, siis ta pidas oma abikaasa pärast leinakaebuse.
27Ja kui leinaaeg oli möödunud, siis läkitas Taavet talle järele, võttis ta oma kotta ja ta sai Taaveti naiseks ning tõi temale poja ilmale. Aga see asi, mis Taavet oli teinud, oli Issanda silmis paha.
Mis paneb meid üht vale asja parandama teisega? Võibolla me lihtsalt ei mõista kui kaugele oleme juba läinud?
Nagu abielurikkumine ning katsed seda varjata poleks piisavalt halvad, plaanib Taavet nüüd mõrva, et kõrvaldada mees, kelle vastu ta eksinud oli. Veelgi enam - omamata kontrolli Batseba viljakuse või Uurija lojaalsuse üle, teeb ta järgmise rumaluse andes end täiesti oma väeülema Joabi meelevalda. Uurija surm peab paistma pigem nurjunud missioonina, kui “sõbraliku tule” õnnetusena. Tundub, et Taavetile ei lähe üldse korda see, et Uurija surma kindlustades saatis ta hukka ka teisi, tema ümber olevaid mehi. Võibolla mõtles ta endamisi: “Noh tegu on sõjaga ning ei ole võimalik valmistada omletti mune katki tegemata..”? Kas Taavet oli langenud nii sügavale? Milline hoiatus on see meile!
Hitleri poolt teostatud juutide hävitamise protsessi uurimisel tõdeti mitmel korral, et moraalselt normaalselt arenenud ja terved inimesed on nõus tegema kohutavaid tegusid, kui neile antakse käsk kõrgema võimu poolt või neid motiveeritakse hirmu abil. Kõrvaltvaatajal on hirmutegude üle lihtne ahastada ning väita et “Mina küll nii ei teeks!”. Maailm on kuri, aga mina ei ole.
Siiski: kelle käskudele kuuletud sina? Kelle rahulolematust või kättemaksu kardad? Milleks oleksid valmis, kui su enda või su armsate elu ja turvalisust ähvardatakse? Kuidas kohandad enda moraali - suure surve all, kui kõik pannakse mängu?
Nii sureb lahingus võõramaalane Uurija, kes võitles Taaveti eest. Tema nime nimetati aruandes - Joab saadab sõnumitoojaga Taavetile üksikasjaliku aruande. Sõnumitooja ise on aga täiesti hirmunud lahingus langenute arvu ning rumala sõjalise strateegia pärast. Üsna küüniliselt julgustab Joab viimast, käskides kindlasti mainida langenuid ning eriliselt Uurijat - ning seda sõnumitooja ka teeb.
Kuidas Taavet end sel hetkel tunneb - võidukalt või tühjalt? Taavet viimistleb oma pettuse lõplikult - lohutades sõnumitoojat ning avaldades Joabile tunnustust!
Me ei tea aga, kuidas tundis end Batseba, ega sedagi mida ta tegelikult leinas... Teame vaid, et üsna varsti saadab Taavet taas tema järele - seekord selleks, et temaga abielluda enne kui ta taas tema voodisse viib. Ja siis sünnib neile poeg - kas Taavet on kavaldanud ja võitnud kõik? Mitte veel. Peale peatükki kus Jumala vaikimine on kõrvulukustav, tuleb viimaks otsustav kohtumõistmine: Jumal ei ole rahul sellega mis on sündinud. Kogu Taaveti kavaldamine ning plaanide sepitsemine on olnud selle ainsa pealtvaataja täieliku tähelepanu all, kelle otsusest sõltub kõik. Arvepidamise päev on ootamas.
Selle kommentaari autor: APÜ