Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 12:1-14
Naatan manitseb Taavetit1Ja Issand läkitas Naatani Taaveti juurde; too tuli tema juurde ning ütles temale: „Ühes linnas oli kaks meest, üks rikas ja teine vaene.
2Rikkal oli väga palju lambaid ja veiseid,
3aga vaesel ei olnud midagi muud kui üksainus pisike utetall, kelle ta oli ostnud. Ta toitis seda ja see kasvas üles tema juures üheskoos ta lastega; see sõi ta palukest, jõi ta karikast, magas ta süles ja oli temale nagu tütar.
4Siis tuli rikka mehe juurde teekäija. Aga tema ei raatsinud võtta oma lammastest ja veistest, et valmistada rooga teekäijale, kes ta juurde oli tulnud, vaid ta võttis vaese mehe utetalle ja valmistas mehele, kes ta juurde oli tulnud.”
5Siis Taaveti viha süttis väga põlema mehe vastu ja ta ütles Naatanile: „Nii tõesti kui Issand elab, mees, kes seda tegi, on surmalaps!
6Ja ta peab utetalle tasuma neljakordselt, sellepärast et ta tegi nõnda ega halastanud!”
7Aga Naatan ütles Taavetile: „See mees oled sina! Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mina olen sind võidnud Iisraeli kuningaks ja mina olen sind päästnud Sauli käest.
8Mina olen sulle andnud su isanda koja ja su sülle su isanda naised, ja olen sulle andnud Iisraeli ja Juuda soo. Ja kui seda on vähe, siis ma oleksin võinud sulle lisada veel ühte ja teist.
9Mispärast sa oled põlanud Issanda sõna, tehes, mis on tema silmis paha? Hett Uurija sa lõid mõõgaga maha ja tema naise sa võtsid enesele naiseks. Jah, tema sa tapsid ammonlaste mõõgaga.
10Aga nüüd ei lahku mõõk su soost mitte iialgi, sellepärast et sa oled mind põlanud ja oled võtnud hett Uurija naise enesele naiseks.
11Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma lasen sinu oma soost tulla sulle õnnetusi; ma võtan sinu naised su silma ees ja annan su ligimesele ja tema magab su naistega selle päikese paistes.
12Kuigi sina oled seda teinud salaja, teen mina seda kogu Iisraeli ees ja päise päeva ajal.”
13Siis ütles Taavet Naatanile: „Mina olen pattu teinud Issanda vastu.” Ja Naatan ütles Taavetile: „Issand on juba su patu sulle andeks andnud. Sa ei sure.
14Ometi, kuna sa selle asja pärast oled pannud Issanda vaenlased teda kõvasti pilkama, siis peab küll poeg, kes sulle on sündinud, kindlasti surema!”
Taas särab prohvet Naatani otsekohene julgus, koos Jumalast antud tarkusega. Ta ei torma uksest sisse, kuninga positsiooni tühistades. Selle asemel teeb ta kuninga jutustuse abil relvituks.
Siin on rikas mees, kellel on kõik olemas - kes mõõdab oma elu asjades. Vaesel tema kõrval on väga vähe, siiski on ka temal kodu ja elu ning isegi tema lambatall on pere lemmikloom. Rikka mehe ebainimlikkus ja vägivald vaese elus ajab kuninga vihale. Kohtunikuna langetab ta kõhklematult otsuse. Kõige leebem karistus oleks neljakordses mõõdus tagastamine; tegelikult oleks aga surmanuhtlus kohasem, arvab ta.
“Sina oled see mees”. Vaid need neli sõna, ning hoolikalt pettuses ja eneseõigustuses punutud plaan rebeneb kui kattevõrk, paljastades tühja ja labase teo, mida toimunu tegelikult oli. Jumala viimne tahe on päästa Taavet, kuid esmalt tuleb tal vastust anda oma tegude eest ning kanda nende tagajärjed. Ja Taavetil tuleb kuulata, häbipuna palgeil, kuidas ükshaaval paljastatakse kõik tema teod. Ei ole olemas mingit õigustust sellele, mida ta on teinud. Jumal on olnud üliküllusik oma helduses tema vastu, ning oleks Taavetil andnud veelgi, kui viimane oleks vaid küsinud. Ometi tundub, et Taavet oli tolles asjas otsustanud saada igal juhul seda mida tahtis, ning isegi Jumal ei oleks saanud teda peatada. Esimene kuritegu, mida nimetatakse on mõrv, alles seejärel tuleb Uurija naise varastamine.
Uurija vägivaldne surm hakkab Taavetit jälitama läbi ülejäänud elu, vägivald jääb märgistama ka tema järelejäänud valitsemiseaega - ja seda just siis kui tundub, et ta on viimaks suutnud kehtestada rahu kõikjal kuningriigis. Salamisi on ta tunginud teise abielu pühadusse - nüüd tungitakse tema omasse avalikult ning tema naised saavad olema häbistatud.
Viimane sõna antakse Taavetile, kellelt on võetud igasugune võimalus otsekoheseks ülestunnistuseks. Kõik on juba paljastatud ning enam ei ole mingit võimalust enesekaitseks või -õigustuseks. Aga vähemalt suhtleb Taavet viimaks ometi taas Jumalaga.
Ja Jumala arm on arusaamatult imeline: kohe, kui Taavet oma patud tunnistab, kuulutab prohvet talle evangeeliumi sõnumit. Jumal annab andeks! Patu tagajärjed ei kao, aga ka kõige hullemal patustajal on võimalik oma suhe Jumalaga taas korda seada, sest Jumal ise soovib selle taastada.
Siiski on hullem veel ees. Taavet ei sure, kuigi on selle ära teeninud, aga surema peab tema poeg. Patt on tõsine asi.
Selle kommentaari autor: APÜ