Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 12:15-31
Naatan manitseb Taavetit15Siis Naatan läks koju. Ja Issand lõi last, kelle Uurija naine oli Taavetile ilmale toonud, nõnda et see haigestus.
16Siis Taavet otsis poisi pärast Jumalat; Taavet paastus, ja kui ta koju tuli, siis ta magas ööd maa peal.
17Ta kojavanemad astusid ta juurde, et tõsta teda maast üles, aga ta ei tahtnud ega võtnud koos nendega leiba.
18Ja seitsmendal päeval laps suri. Taaveti sulased aga kartsid temale teatada, et laps oli surnud, sest nad ütlesid: „Vaata, kui laps oli alles elus, siis me rääkisime temale, aga ta ei kuulanud meie häält. Kuidas võiksime temale öelda, et laps on surnud? Ta võib teha enesele paha!”
19Kui Taavet nägi, et ta sulased isekeskis sosistasid, siis ta mõistis, et laps oli surnud. Ja Taavet küsis oma sulastelt: „Kas laps on surnud?” Ja need vastasid: „Surnud.”
20Siis Taavet tõusis maast üles, pesi ja võidis ennast, vahetas riideid ning läks Issanda kotta ja kummardas; ja kui ta koju tuli, siis küsis ta süüa ja ta ette pandi leiba ning ta sõi.
21Aga tema sulased ütlesid talle: „Mis see on, mida sa lapse pärast teed? Kui ta elas, sa paastusid ja nutsid, aga kui laps on surnud, sa tõused ja sööd leiba!”
22Ja ta vastas: „Kui laps alles elas, siis ma paastusin ja nutsin, sest ma mõtlesin: Kes teab, vahest annab Issand mulle armu ja laps jääb elama?
23Aga nüüd on ta surnud. Mispärast ma peaksin siis paastuma? Kas ma suudan teda veel tagasi tuua? Mina lähen küll tema juurde, aga tema ei tule tagasi minu juurde.”
Saalomoni sünd24Ja Taavet trööstis oma naist Batsebat, läks ta juurde ja magas temaga; ja naine tõi poja ilmale ning Taavet pani temale nimeks Saalomon. Ja Issand armastas teda
25ning Taavet läkitas ta prohvet Naatani käe alla, kes Issanda pärast nimetas tema Jedidjaks[f] + [fr] 12:25 [ft] Nimi Jedidja tähendab 'Issanda soosik'. [f*].
Taavet vallutab Rabba26Ja Joab sõdis ammonlaste Rabba vastu ning vallutas kuningalinna.
27Siis Joab läkitas käskjalad Taavetile ütlema: „Ma olen sõdinud Rabba vastu. Ma olen vallutanud ka veehoidla.
28Ja nüüd kogu kokku ülejäänud rahvas ja löö leer üles linna alla ning valluta see, et mitte mina ei vallutaks linna ja seda ei nimetataks minu nimega!”
29Siis Taavet kogus kokku kogu rahva ja läks Rabbasse, sõdis selle vastu ja vallutas selle.
30Ja ta võttis nende kuningal krooni peast - see vaagis talendi kulda ja selles oli kalliskivi - ja see pandi Taavetile pähe; ja ta tõi linnast väga palju saaki.
31Ja rahva, kes seal oli, tõi ta välja ja pani kivisaagide, raudkirkade ja raudkirveste juurde ning laskis ta minna läbi telliskiviahjudest; ja nõnda talitas ta kõigi ammonlaste linnadega. Siis Taavet ja kogu rahvas läksid tagasi Jeruusalemma.
Inglise ajaloolane ja poliitik, Lord Acton, on öelnud: “Võimul on kalduvus inimest korrumpeerida nnig täielik võim korrumpeerib täielikult.” Rahvaste kuningad olid absoluutsed monarhid -aga mitte see kuningas, kellest täna lugesime. Tema pidi aru andma “Kõigeväelisele Jumalale, kelle ees on kõik südamed paljastatud, kõik ihad nähtavad, ning kelle eest pole varjul ükski saladus.” *
Rikkunud edukalt kümnendat, seitsmendat ja kuuendat käsku, himustades oma ligimese naist, rikkudes abielu ning sooritades mõrva, kes teab, millega Taavet järgmiseks oleks hakkama saanud?
Prohvet Naatan, kelle ülesanne oli ka kõrgeimal võimupositsioonil olevale valitsejale tõtt kuuutada, teadis, mida tuli teha. Samamoodi kui Jeesus ikka ja jälle tegi, leidis ka prohvet Naatan vajalikud sõnad tähendamissõnast; ning kuningas, seda teadmata, mõistis ise ennast süüdi.
Jumal karistab pattu. Piibel tõendab seda esimesest raamatust kuni viimaseni. Ja see lugu ei ole mingi erand, sest Jumalal ei ole lemmikuid.
Taaveti poeg haigestus ning Taavet pöördus palveisse. Me ei tea, mida Taavet ütles, peale selle, et ta palvetas oma lapse eest. Halastus, mida tal enne ei olnud jätkunud mitme teise jaoks, täitis teda nüüd, kui ta abituna seisis selle ühe, tillukese inimolevuse juures. Taavet ei lase end segada ega tähelepanu kõrvale viia ei toidu ega joogi pakkumistega, samuti ei ole võimalik meelitada teda puhkama. Olles taas alustanud suhtlemist Jumalaga, on tal palju millest rääkida. Tammi seinad olid pragunenud, ning vetevooge ei suutnud peatada enam miski.
Surmaotsus jäi kõigele vaatamata kehtima ning seitsmendal päeval laps suri. Kogu Taaveti koda oli täis hirmu, juhtunu arvatava mõju pärast Taavetile - viimane aga võtab teate vastu rahulikult ja isegi resigneerunult. Ta peseb, austab Jumalat ning lõpetab oma paastu. Kui temalt siis selgitust küsitakse, vastab ta, et kuni lapse elu veel kestis, ta palvetas - aga nüüd, kus laps on surnud, jääb lootus teda taas kohata peale surma.
Kui Jumal annab andeks, siis Ta ka puhastab. Kui keegi minult varastab, aga oma teo üles tunnistab, võin ma talle andeks anda. Aga iga kord, kui ma teda näen, näen ma varast ning pean hoolega silmas, et ei jäta oma asju tema vargahaarde ulatusse.
Jumal nii ei tee. Tema mitte ainult ei andesta, vaid Ta ka puhastab. Vastupidiselt inimestele, on Temal võime “unustada” kõik selle patu kohta, mille Ta on andeks andnud.
Tragöödias ja süüs kokkuliidetud paar otsib lohutust teineteises. Batseba jääb taas lapseootele ning seekord sündinud poeg, Saalomon jääb elama. Talle ei jää kanda midagi oma venna surmaga seotud asjaoludest ning tema nimi tähendab “Jumalast armastatud”.
Selle hirmsa perioodi tagajärjed jäävad mõjutama kogu Taaveti ülejäänud elu, kuid kuigi eelolevail aastail tabab teda mitu häda, ei astu ta neile vastu üksinda, sest Jumal oli taas kord temaga.
Nii saame Taavetit, vaatamata kõikidele tema pattudele, ikkagi nimetada meheks Jumala enda südame järele (1Sm 13:14; Ap 13:22) ning meenutada teda kui meest, kes Jumala silmis oli õige (1Kn 15:11; 2Kn 14:3; 2Kn 16:2; 2Kn 18:3).
Selle kommentaari autor: APÜ