Vaata kuidas Jumal võtab midagi vääritut, ärarikutut ja kuritarvitatut, mis on koormatud negatiivsetest seostest ning muudab selle oma armu läbi millekski kirkaks ja kauniks. Tänases psalmis esitatakse meile kontseptsiooni linnast, mis teeb läbi Jumala taastamise ja taasloomise protsessi.

Linn, mis on enamasti inimliku mässu, enesepiisavuse, ekspluateerimise ja kurjusele voli andmise sümboliks, muutub Jumala käes auhiilguse (s 3) ja värskenduse (s 7) paigaks.

Üks linn võib olla inimese mässamise sünonüüm: Paabeli torn, Aabrahami väljakutsumine Ur’i linna kõrgkultuuri keerukusest; Soodom ja Gomorra; , Korintos, ning ilmselt kõige enam tuntud Babülon  - kurjuse asupaiga arhetüüp - “iga kurja vaimu pesitsuskoht” (Ilm 18:2)

Aga ka Jumalal on linn - maapealne linn Jeruusalemm, mis kuulutab ette igavest linna, mille “meister ja ehitaja on Jumal” (Hb 11:10). See on Püha Linn, Uus Jeruusalemm, mis tuleb alla taevast (Ilm 21:2).

Korahi pojad on loonud laulu, mis tähistab Jumala versiooni linnaruumist ning kuigi selle auhiilgus särab alles tulevikust , annab see, meile juba praegu põhjuse tööd teha ja palvetada tõelise urbanistliku uuenduse pärast - isegi kui see siin maa peal jääb ebatäiuslikuks.

Selle Jumala Linna kohta öeldakse imelisi asju, ometi ei tõsta see psalm esile niivõrd superstruktuuri, kui selle linna kodanikke. Need on inimesed igast rahvusest, paljud neist on minevikus olnud Jumala suhtes vaenulikud  - näiteks Rahab (Egiptus) ja Paabel (s 4). Ka sellistele võõrastele antakse sünnipärane õigus (s 4-6).

 Põgenikud , varjupaiga taotlejad, teise klassi inimesed - neile kõikidele antakse poja täielikud õigused ( Gl 4:5) ja Issand ise teeb seda (s 6), purustades veanulikkuse ning kinnitades ka vääritute staatuse.

Kogudus on näidis sellest, mida Jumal suudab ehitada; kuidas Tema suudab kokku tuua täiesti erinevad inimesed ning luua nende vahele harmoonia. Just seepärast peab kogudus olema linna valguseks, päästepaigaks kadunutele ja eksinutele.