Kristlikes lauludes on nende teoloogia kõikidele nähtav. Robi Parry, kes tegi uurimustöö kaasaegsete laulude kohta,  valis üheks kirjeldamise kategooriaks viisi, kuidas lauludes kõneldi Kolmainu Jumalast. Ta leidis, et vaid 1,4% lauludest olid “kolme isiku” laulud, ning vaid 8,8% kahe isiku laulud. Kõik ülejäänud olid ühe isiku laulud, adresseeritud Jeesusele või “Issand sulle”. On see oluline?

On küll. Kui me ei mõtle Jumalast kui Kolmainu Jumalast, on see tõsine viga. Jah, olen nõus, et Kolmainu Jumala kolme Isiku omavahelise täiusliku suhtlemise müsteeriumi selgitamine, käib inimesele üle jõu - aga sellest hoolimata ei ole võimalik väljapool Jumal Isa ja Püha Vaimu Jeesusest aru saada. Käesolev, ja ka järgmine peatükk näitavad väga selgelt, et Jeesus ei tegutse kunagi üksnes omal käel.

Tänased salmid annavad meile kõige vapustavamad kinnitused kõigi nelja evangeeliumi raames.

Kui Jeesust kritiseeritakse selle eest, et ta tervendab hingamispäeval, selgitab Ta, et Tema Isa ei lakka ühelgi päeval toimimast ning ka Tema ei tee seda. Kohe näevad Jeesuse vastased selles väites ülisuurt pühaduseteotust, mis väärib surmaotsust. 

Aga vaata ja mõtiskle nende erinevate viiside üle, mille läbi Jeesus rõhutab oma isilikku suhet Jumal Isasse. Ta teeb ainult seda, mida näeb Isa ees tegevat, ning kõike, mida Isa teeb vaatab Ta läbi armastuse prisma. Samas armastab ka Isa Poega ning tahab ilmutada Pojale kõike mida Ta ”ise teeb” ja “näidata Talle veel suuremaid tegusid” (s 20). Isa eesmärk on, et “kõik austaksid Poega” (s 23) ja ühe austamine tähendab ka teise austamist. Me näeme siin armastusest lähtuvat mõlemapoolset toimimist, täielikku avatust, vastastikust austamist ja toetust, üksmeelt ja usaldust ka kohtuotsuste tegemises. 

See on mudel ja eeskuju (ka meile) täiuslikuks jumalikuks meeskonnatööks. Jumalikuks aga ka selles mõttes, et mistahes kristlaste meeskonna liikmeks, mõjutajaks ja juhtijaks peaks olema seesama Kolmainu Jumal, kes tegutseb Jeesusega koos ja Püha Vaimu väes! Ja siis ei ole ime, et saavad ilmsiks veel suuremad teod, surnute äratamiseni välja.

 Sellise sõnakuulelikku ning armastava suhte tulemus on aga paradoksaalne. Ühelt poolt on siin tegu täieliku sõltumisega - “ Poeg ei saa midagi teha iseenesest” (s 19); “Mina ei saa iseenesest teha midagi.” (s 30). Jeesus ka ei tegutse iial väljapool oma Isa tahet  ning eesmärki.

Teisalt aga saab Ta  teha koos Isaga mida iganes - ka surnuid üles äratada (s 21), sellises toimimises voolab elu; lisaks on Jeesusele antud meelevald kohut mõista (s 27), ja isegi viimset kohtuotsust langetada (2Kr 5:10).

Kui mõistame kui ühte seotud on Jeesus oma Isa ning Püha Vaimu tegutsemisega, siis hoiab see meid nägemast Jeesust vaid ühe-dimensiooniliselt, ning see uus mõistmine avab meile ukse nägema kristlikku koostööd ja ka igavest elu täiesti uues valguses ning dünaamikas. Küsimus on selles, kas me ise oleme valmis edasi liikuma sellise koostöö poole.