Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 6:1-15
Jeesus toidab viit tuhandet meest1Pärast seda läks Jeesus teisele poole Galilea ehk Tibeeriase järve.
2Ja temaga läks kaasa suur rahvahulk, sest nad olid näinud
tunnustähti, mida ta haigetele tegi.
3Aga Jeesus läks mäele ning istus sinna koos oma jüngritega.
4Ent paasa, juutide püha, oli ligi.
5Kui nüüd Jeesus oma silmad üles tõstis ja nägi palju rahvast
enese juurde tulevat, siis ta ütles Filippusele: „Kust me ostame
leiba, et need saaksid süüa?”
6Aga seda ta ütles teda proovile pannes, sest ta teadis küll, mida
ta kavatseb teha.
7Filippus vastas talle: „Isegi kahesaja teenari
eest ostetud leibadest ei jätku neile, et igaüks pisutki saaks.”
8Andreas, üks ta jüngritest, Siimon Peetruse vend, ütles talle:
9„Siin on üks poiss, kellel on viis odraleiba ja kaks kalakest.
Kuid mis sellest saab nii paljudele?”
10Jeesus ütles: „Pange inimesed istuma!” Seal paigas oli
palju rohtu. Siis istusid nad maha, seal oli arvult umbes viis tuhat
meest.
11Jeesus võttis nüüd leivad, tänas Jumalat ja andis neile, kes
maas istusid, samuti ka kalakestest, niipalju kui nad tahtsid.
12Aga kui nende kõhud olid täis saanud, ütles Jeesus oma
jüngritele: „Koguge ülejäänud palakesed kokku, et midagi ei läheks
raisku!”
13Siis kogusid nad viiest odraleivast kokku kaksteist korvitäit
palakesi, mis oli sööjatest üle jäänud.
14Kui nüüd rahvas nägi tunnustähte, mille Jeesus oli teinud,
ütlesid nad: „Tema on tõesti see prohvet, kes peab tulema
maailma.”
15Nüüd sai Jeesus aru, et nad tahavad tulla ja teda vägisi
kuningaks teha, ja ta tõmbus mägedesse üksindusse.
Millist reaalset muutust ootad tänasel päeval Jeesuselt enda ellu? See väga tuttav piiblilugu (mis on kirjas ka kõigis neljas evangeeliumis), demonstreerib Jumala loomistöö jätkuvust ja aulisust. Johannes toob esile mitmeid eristuvaid nüansse. Paljud näiteks ei pane tähele tema viidet paasapühadele (s 4), ning selle tähistamisele, kus muude asjade hulgas mainitakse ka seda kuidas Jumal toidab oma rahvast ( 2Ms 16) ning see annab kogu loole olulise tausta.
Ainult Johannes kirjeldab Jeesuse küsimust Filippusele: „Kust me ostame leiba, et need saaksid süüa?” (s 5). See on proovilepaneku küsimus. Ja miline proov! Kas Filippusel on piisavalt usku, et peale paljude teiste imede nägemist (s 2), pidada võimalikuks ka sellist imet? Filippuse praktiline vastus viitab tema üsna konkreetsele ja suletud mõttemaailmale. Kui palju võiks Jeesus tegelikult ikkagi seda olukorda muuta?
Liiga sageli juhtub nii, et olles silmitsi konkreetsete probleemidega, sulgeme ka meie oma meeled Jumala võimalustele. Ning Jumal peab meid panema “venituslauale”, et näeksime, mida ja kuidas Tema võib teha, üle kõige mida suudame ette kujutada!
Johannes lõpetab oma jutustuse tõelise ohustseeniga, kus inimesed püüavad Jeesust vägisi kuningaks teha (s 15). Siinkohal tasub meenutada kuidas Jeesus kõrbes seisis vastu kiusatustele - muuta kivid leivaks ning saada kätte kuningastaatus valel viisil (Mt 4:2-11). Juba sealt on selge, et Jeesus ei hakka iialgi jumalikku väge kuritarvitama, eriti aga isiklike eesmärkide nimel. Tänases loos aga riskib Ta kohese ulatusliku populaarsusega, kui kasutab Jumala väge selleks, et täita inimeste otsene vajadus - samamoodi kui Jumal varustas oma rahvast kõrbes mannaga.
Üllatav on aga see, kui kergesti libises rahvas sündmuse väärtõlgendusse, püüdes teha Jeesusest poliitilist Päästjat. Oleks see neil õnnestunud, toonuks see kaasa hävitava mõju Jumala suurele päästeplaanile ning sellepärast Jeesus ka tõrjub selle katse.
Inimeste otseste vajaduste täitmine, sh ka leivaga toitmine ei ole viis, mille läbi Jeesus maailma päästma tuli. Tema ise on Eluleib, “roog, mis püsib igaveseks eluks.” (Jh 6:27). Ning Tema pool toodud pääste algab juurte tasandilt, inimese südame muutumisest, mis omakorda toob muutuse kogu ülejäänud ellu.
Selle kommentaari autor: Michael Quicke