Vahel kogeme olukordi, mis on täis segadust. Tänane kirjakoht kirjeldab just selliseid olukordi. Jüngrid ootavad Kapernauma minekut, kuid videvikus ei ole Jeesus veel nende juurde tulnud, nii et nad lähevad merele ilma temata. Ka rahvahulgad on segaduses: kus on Jeesus ja miks ta ei ole paadis - nad paistavad olevat otsustanud jälgida, mida ta teeb (s 24). Merel tõuseb torm ja jüngrite paat ähvardab ümber minna. Aga kui nende poole tuleb üle vee tume kuju, muutub nende segadus hirmuks ja paanikaks. Alles siis, kui tuntakse ära Jeesus ja aidatakse pardale, hajub segadus ja ärevus ning jüngrid muutuvad rahulikuks. Enne kui nad arugi saavad, on nad  ohutult teisel kaldal ja kõik on hästi.

Torm merel ei ole asi, mida saaks kergelt võtta, ning mere rahulikkus võib muutuda üsna kiiresti vihaseks rajuks. Ometi polnud see torm, mis jüngreid hirmutas. Nad olid küll hirmul, kuid nad olid seda juba enne tormi. Jüngreid hirmutas teadmatus - ehmatav vaatepilt, see, et keegi kõnnib lihtsalt üle mere ja tuleb nende poole. Midagi sellist polnud keegi neist enne näinud.

Sageli on niimoodi ka meiega. Tuleme kergemini toime asjadega, mida teame ja mõistame või oleme korra juba kogenud, isegi kui need on halvad asjad. Kuid need, mis tunduvad juhuslikud või ettearvamatud on meile hirmutavad. Kui me ei saa aru, mis toimub või mis võib tulla järgmiseks, võib hirm muutuda väga suureks, paanikani välja. 

Neile kes usuvad Jumalasse, on sellistel hetkel abiks teadmine, et Jumal mõistab, mis toimub ja omab kontrolli igas olukorras. Tema kannab meid läbi ka suurest hirmust. Tänases loos on tähelepanuväärne aga see, et asi, mida jüngrid kõige rohkem kartsid, oli see, mis tõi neile abi ja pääste. 

Nii võib olla ka meiega. Hirmu andmine Jeesusele ei pruugi probleeme või ohte eemaldada, kuid see annab meile võime tormist läbi tulla ning kogeda jumalikke lahendusi inimlikult väga hirmsates olukordades.