Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 6:41-59
Jeesus kõneleb tõelisest leivast41Siis nurisesid juudid Jeesuse üle, et ta ütles: „Mina olen
taevast alla tulnud leib.”
42Ja nad laususid: „Eks see ole Jeesus, Joosepi poeg, kelle
isa ja ema me tunneme? Kuidas ta siis nüüd ütleb, et ta on alla
tulnud taevast?”
43Jeesus vastas neile: „Ärge nurisege endamisi!
44Ükski ei saa tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa, kes on minu
läkitanud, ja mina äratan ta üles viimsel päeval.
45Prohvetites on kirjutatud: Siis on nad kõik Jumalalt
õppinud. Igaüks, kes Isa on kuulnud ja temalt õppinud, tuleb minu juurde.
46Mitte keegi ei ole näinud Isa peale selle, kes on Jumala
juurest; see on näinud Isa.
47Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub, sellel on igavene elu.
48Mina olen eluleib.
49Teie esiisad sõid kõrbes mannat, ja surid.
50See on leib, mis taevast alla tuleb, et inimene sellest
sööks ega sureks.
51Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda
leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu
liha; ma annan selle maailma elu eest.”
52Sellest tõusis juutide keskel suur tüli. Nad küsisid: „Kuidas
saab tema anda meile süüa oma liha?”
53Jeesus ütles neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei
söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu.
54Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja
mina äratan ta üles viimsel päeval,
55sest minu liha on tõeline roog ja minu veri on tõeline jook.
56Kes minu liha sööb ning minu verd joob, see jääb minusse ja mina
temasse.
57Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nii
elab ka see, kes mind sööb, minu läbi.
58See ongi leib, mis on alla tulnud taevast. See ei ole
niisugune leib, mida teie esiisad sõid, ja surid. Aga kes seda
leiba sööb, elab igavesti.”
59Seda ütles Jeesus Kapernauma sünagoogis õpetades.
Jumala tarkus on müstiline ning põimitud sügavalt Tema eesmärkidega. Seda pole võimalik leida pinnapealse vaatluse abil. “(1Kr 2:7MSG). Johannese evangeelium otsekui aeglustab kogu tegevust selleks, et viia meid sügavamate tõdede juurde. Tänane kirjakoht on üks kõige sügavamaid terves evangeeliumis ning pole ime, et selle kuuljad leidsid, et seda on raske kuulda.
Kuidas saab Joosepi poeg olla “leib, mis tuli alla taevast” (s 41)? Kuidas saab Jeesus väita, et Jumal toimib temaga kooskõlas sedavõrd eriliselt ning lähedaselt? Kuidas võib ta suurima kindlusega teatada, et leib mida Tema jagab (erinevalt mannast kõrbes), on nii selle elu jaoks, kui ka eluks peale surma? Pole mingi ime, et pinged kuhjuvad.
Vaadates asja meie poolelt, teiseltpoolt risti, mõistame meie paremini mida Jeesus mõtles öeldes: “see leib on minu liha” (s 51). Ja kui koguneme Püha Õhtusöömaja laua ümber, siis meiegi räägime Jeesuse ihust ning verest ja need radikaalsed sõnad on vapustavad ka praegu. Jeesus ise ja üleni, võidab elu läbi ristisurma. Liha ja veri ohverdatakse. Ning usk Temasse keskendub Tema täielikku eluandvasse enda-andmisse, sest just selle läbi võideti patt ning surm.
Johannesse keelekasutus selles tekstis, Püha Õhtusöömaja teemal, võib tunduda vastuolulisena, sest kusagil mujal ta niimoodi ei kõnele. Jeesus räägib siin, kuidas pääste on sõltuv uskumisest Temasse kui Jumala Pojasse, kes annab iseend - lihas ja veres - selleks, et lunastada maailma. Läbi kogu selle peatüki vastandab ta füüsilist leiba vaimse reaalsusega iseendast kui Elavast Leivast. Ja kuigi Püha Õhtusöömaja sündmust ei nimetata kui elumuutvat, kõlavad seda kirjeldavad väljendid sügavalt vastu meie südames ja praktikas. Need aitavad süüvida Issanda laua jagamise sügavusse. Võttes vastu leiba ja veini, vaatame tagasi imetluses, milline on olnud meie lunastuse hind; vaatame ümber imetluses selle kogukonna üle, kuhu võime kuuluda ning mida Tema kokku liidab oma vere läbi ning vaatame edasi, veendumuses, et Ta tuleb tagasi.
Selle kommentaari autor: Michael Quirke