Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kn 20:1-21
Ahab võidab Ben-Hadadi kaks korda1Ben-Hadad, Süüria kuningas, kogus kokku kogu oma sõjaväe. Temaga
oli kaasas kolmkümmend kaks kuningat ning hobuseid ja sõjavankreid. Ta
läks ja piiras Samaariat ning sõdis selle vastu.
2Ta läkitas käskjalad linna Iisraeli kuninga Ahabi juurde
3ja käskis temale öelda: „Nõnda ütleb Ben-Hadad: Sinu hõbe ja
kuld on minu, ja sinu ilusamad naised ja lapsed - ka need on minu!”
4Ja Iisraeli kuningas kostis ning ütles: „Nõnda nagu sa ütled, mu
isand kuningas. Mina ise ja kõik, mis mul on, on sinu!”
5Aga käskjalad tulid taas ja ütlesid: „Nõnda kõneleb Ben-Hadad ja
ütleb: Mina olen ju läkitanud sinule ütlema, et sa pead mulle andma
oma hõbeda ja kulla, naised ja lapsed.
6Tõesti, homme sel ajal läkitan ma oma sulased sinu juurde ja nad
otsivad läbi su koja ja su sulaste kojad; ja kõik, mis sinu silmis on
väärtuslik, võtavad nad enestega kaasa ja toovad ära.”
7Siis Iisraeli kuningas kutsus kõik maa vanemad ja ütles: „Teadke
nüüd ja nähke, et ta püüab kurja teha! Sest ta läkitab minu juurde mu
naiste ja laste pärast, ja mu hõbeda ja kulla pärast, ning ma ei keela
seda temale.”
8Kõik vanemad ja kogu rahvas ütlesid temale: „Ära kuula ja ära
ole nõus!”
9Siis ta ütles Ben-Hadadi käskjalgadele: „Öelge mu isandale
kuningale: Kõik, mille pärast sa esmalt läkitasid oma sulase juurde,
ma teen; aga seda asja ei või ma teha.” Ja käskjalad läksid ning
viisid sõna tagasi.
10Siis Ben-Hadad läkitas ta juurde ja ütles: „Jumalad tehku
minuga ükskõik mida, kui Samaaria põrmust peaks jätkuma peotäieks
kogu rahvale, kes mu kannul käib!”
11Aga Iisraeli kuningas vastas ja ütles: „Öelge: Vöö köitja ärgu
kiidelgu nõnda nagu lahtipäästja!”
12Kui Ben-Hadad kuulis seda sõna, olles lehtmajades kuningate
seltsis joomas, ütles ta oma sulastele: „Valmistuge!” Ja nad
valmistusid rünnakuks linna vastu.
13Ja vaata, üks prohvet astus Iisraeli kuninga Ahabi juurde ja
ütles: „Nõnda ütleb Issand: Kas sa näed kogu seda suurt rahvahulka?
Vaata, mina annan selle täna sinu kätte, et sa teaksid, et mina olen
Issand!”
14Aga Ahab küsis: „Kelle abiga?” Ja tema vastas: „Nõnda ütleb
Issand: Asevalitsejate noorte meeste abiga.” Ja Ahab küsis: „Kes peab
taplust alustama?” Ja tema vastas: „Sina.”
15Siis ta luges ära asevalitsejate noored mehed, ja neid oli
kakssada kolmkümmend kaks; ja nende järel luges ta ära kogu rahva,
kõik Iisraeli lapsed: neid oli seitse tuhat.
16Ja nad läksid välja lõunaajal, kui Ben-Hadad oli lehtmajades
enese joobnuks joonud, tema ja need kolmkümmend kaks kuningat, kes
olid temale appi tulnud.
17Asevalitsejate noored mehed läksid välja esimestena. Ben-Hadad
oli läkitanud maad kuulama ja temale teatati ning öeldi: „Samaariast
tuleb mehi!”
18Aga tema ütles: „Kui nad tulevad rahuga, siis võtke nad elusalt
kinni; tulevad nad aga sõjaga, siis võtke nad samuti elusalt kinni!”
19Aga need, kes tulid linnast välja, asevalitsejate noored mehed,
ja sõjavägi, kes käis nende järel,
20lõid igamees maha oma vastase ja süürlased põgenesid ning
Iisrael ajas neid taga. Aga Ben-Hadad, Süüria kuningas, pääses hobuse
seljas koos ratsanikega.
21Siis Iisraeli kuningas läks välja ja lõi maha hobused ja
sõjavankrid ning valmistas süürlastele suure kaotuse.
Iisraeli rahva ajalugu on täis näiteid inimeste ebatruudusest Jumala vastu ja Jumala halastusest ning abist nende vastu.
Teame, et riik, mille iisraellased rajasid tõotatud maal, oli jagunenud kaheks: Juudaks ja Iisraeliks. Nüüd oli vaenlastel hõlbus neid kimbutada. Olukorda halvendas kuningate ebajumalateenistus. Eriti kuulus oli selle poolest kuningas Ahab.Teades eelmistes peatükkides kirjeldatud sündmusi (Jumal andis Eelija kätte nii põua kui vihma; 7000 mehe säästmine, kes ei olnud Baali kummardanud), mõistame paremini käesolevat sündmust.Tugev vaenlane oli piiranud sisse Iisraeli pealinna Samaaria. Iisraelil oli vaid 7000 meest, lisaks sellele 232 noort meest provintsidest. Kuid Iisraelil oli ka Jumal ja Temalgi oli oma lahinguplaan. Piibli sündmuste valgel mõistame, et peale nähtavate sõjavägede olid tegevuses ka nähtamatud vaimumaalima jõud. Iisraelile andsid need vaprust ja löögijõudu, vaenlased muudeti jõuetuks ja sunniti kabuhirmus põgenema. Kõik, mis Iisraelil tuli võiduks teha , oli olla kuulekas Jumala plaanile.’
Selles pildis on ka omamoodi kurb huumor: ühelt poolt näeme alkoholist uljaks muutunud kuningat, kes peale korralikku joomapidu tahab avaldada muljet oma 32 liitlasele (1Kn 20:16). Teisalt on siin kuningas Ahab, kes püüab leida väljapääsu omaenda rumalusest tekkinud olukorrast. Huvitav, mida oleks Süüria kuningas Ben Hadad tegelikult peale hakanud Iisebeliga oma haaremis? Või mida oleks Iisebel teinud sellises alanduse olukorras? Vaatamata tema käes olevale võimule ning mõjukusele üle Iisraeli, oli Iisebel sõjalistes läbirääkimistes viimselt ikkagi vaid osa vahetatavast vallasvarast.
Oma kommentaaris ütleb Matthew Henry järgmist: “See, kes mässab Jumala vastu on viimselt kõikide ori.” Ahab on samuti orjastatud. Ta teadis väga hästi, et see ebajumal, keda ta oli Iisebeli mõjul kummardama hakanud, ei omanud mingit väge tema aitamiseks, ning ilmselt ei oodanud Ahab ka mingit abi Jumalalt. Meie võibolla ütleksime, et ta polnud Jumala abi üldse ära teeninud.
Aga Issand, Karmeli mäe tuleleekides end ilmutanud Jumal, tõeline vihma ja äikese Jumal (vastupidisel Baalile) näitab, et Ta ei ole mingi territoriaalne jumalus, vaid Kõikväeline Jumal, kes valitseb üle kõikide.Siit on meil õppida kahte asja. Esiteks: ääretult oluline on usaldada Jumalat ja oodata sõnumit Temalt. See sünnitab usalduse ja usujulguse. Teiseks, väga tähtis on südamest tulev sõnakuulelikkus. Peame käituma nii, nagu Jumala sõna ütleb, olgu siis Piibli või otsese ilmutuse kaudu. Siis võime olla veendunud, et Tema teeb oma osa.
Jumal on ikka sellega, kes tahab olla Temaga.
Selle kommentaari autor: APÜ