Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 9:1-9
Saulus Damaskuse teel1Aga Saulus, kes ikka veel paiskas tapmisähvardusi Issanda jüngrite vastu, läks ülempreestri juurde
2ning palus temalt kirja Damaskuse sünagoogidele, et kui ta iial peaks leidma mõne usuteel käijaist, olgu mehi või naisi, võiks neid aheldatult tuua Jeruusalemma.
3Kui ta oli sinna minemas ja lähenes Damaskusele, välgatas äkitselt taevast tema ümber valgus
4ja ta kukkus maa peale maha ja kuulis üht häält, mis talle ütles: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?”
5Aga tema ütles: „Isand, kes sa oled?” Ja hääl vastas: „Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad.
6Kuid tõuse püsti ja mine linna, seal öeldakse sulle, mida sa pead tegema.”
7Mehed, kes temaga koos käisid teed, seisid sõnatult; nad kuulsid küll häält, ei näinud aga kedagi.
8Aga Saulus tõusis maast üles, ja oma silmi avades ei näinud midagi. Ning ta viidi kättpidi talutades Damaskusesse.
9Ja kolm päeva oli ta pime, ei söönud ega joonud.
Nüüd pööratakse meie tähelepanu sündmusele, millel oli määratu tähtsus kogu Jeesus-liikumise tulevikule. Peale Jeesuse surma ning ülestõusmist, oli Sauluse pöördumine otsustava tähendusega kristluse ajaloo edasisele kulgemisele.
Saulust kirjeldatakse kui inimest, kes “paiskas tapmisähvardusi Issanda jüngrite vastu” - samalaadseid väljendusi kasutab Paulus hiljem ka ise, meenutades oma minevikku ning kirglikku religioosset viha, mis sundis teda varakirikut tagakiusama kogu võimaliku vägivallaga. Tom Wright, kirjeldades seda usuliikumist, mille liige Saulus tookord oli, toob huvitava paralleeli kaasagse maailmaga: “Samamoodi kui kaasaegsete islami ekstremistide puhul praegu, toimis ka tol ajal pühakirja lugemine ning palved ja paastumised usulise katalüsaatorina, andes hoogu ning ülalhoides religioosset innukust” .
Teisisõnu oli Tarsosest pärit Saulus kirglik ning sihikindel religioosne pühenduja, keda tänapäeval nähtaks ilmselt potentsiaalse ohuallikana rahvuslikule julgeolekule. Ja just see mees lüüakse pikali ning muudetakse nii abituks, et teda tuleb kättpidi talutada.
Saulus oli läbinisti vapustatud. Sellel kogemusel oli tohutut mõõde tema elus. Mida ta tegi need kolm päeva - silmanägemiseta, ilma söögi ja joogita? Tema teoloogia, arusaamine Jumalast, ta enda vaimulik seisund - kõik see pöörati peapeale. Korraga on talle selge, et Jeesus, kelle järgijaid ta kõigil viisidel taga kiusas, elab ja et tema on sõdinud Jumala enese vastu!
Tom Wright ütleb: “Meie nimetame seda sündmust Sauluse “pöördumiseks”, kuid tema jaoks oli see pigem vulkaanipurse, keeristorm ja tsunami üheskoos…see hetk, mil kõik Jumala iidsed tõotused ühinesid üheks suureks laviiniks mis tema poole tormas…”
Ühelt poolt on Sauluse pöördumine unikaalne, sest sisaldas ilmutust ülestõusnud Jeesusest, mis hiljem sai apostelliku teenimistöö aluseks. Teisalt aga viitab selle mehe pöördumine asjaolule, et mitte keegi ei ole liiga kaugel Jumala päästva armu ulatusest, ning ka kõige vägivaldsemad ning fanaatilisemad evangeeliumi vastased võivad saada õdedeks ning vendadeks neile, kes Jeesust järgivad.
Ja veel: meiegi võime sattuda silmitsi väljakutsega, mil mõni kaua väärtustatud tõde vastandub reaalse usu - või elukogemusega. Kuidas me siis reageerime? Kas meis on tahet lasta Jumalal endale näidata, mida oleme valesti uskunud võibolla pikki aastaid? Kas meis on valmisolekut tõsiseks ümbermõtluseks? On meis alandlikkust tunnistada oma muutunud vaateid vajadusel ka avalikult?
Kui avatud oled sina täna Jumalale - kui Ta tahab sulle avada uusi asju?
Selle kommentaari autor: APÜ