Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 10:1-23
Peetrus ja Korneelius1Kaisarea linnas oli üks mees, Korneelius nimi, nõndanimetatud Itaalia kohordi pealik,
2vaga ja jumalakartlik koos terve oma perega; ta jagas rahvale palju almuseid ja palus alati Jumalat.
3See nägi nägemuses selgesti, umbes kell kolm pärast lõunat, Jumala ingli enese juurde sisse astuvat ja ütlevat: „Korneelius!”
4Tema vaatas aga ainiti ingli otsa ja ütles kartma lüües: „Mis on, isand?” See ütles talle: „Sinu palved ja su almused on tõusnud Jumala ette sind meelde tuletama.
5Ja nüüd saada mehi Joppesse ning lase kutsuda Siimon, kelle hüüdnimi on Peetrus.
6Tema on külaliseks nahkur Siimona juures, kellel on koda mere ääres.”
7Kui temaga rääkinud ingel oli lahkunud, kutsus Korneelius kaks majateenrit ja ühe jumalakartliku sõduri nende hulgast, kes alati ta juures viibisid,
8jutustas neile kõigest ning läkitas nad Joppesse.
9Aga järgmisel päeval, kui nad teed käies lähenesid linnale, läks Peetrus keskpäeva ajal katusele palvetama.
10Ja talle tuli nälg ning ta tahtis midagi süüa. Aga kui talle süüa tehti, siis sündis, et ta oli nagu endast ära
11ja nägi taeva avatud olevat ja sealt laskuvat anuma otsekui suure lina, mida nelja nurka pidi maa peale lasti.
12Selle sees oli igasuguseid ilmamaa neljajalgseid ja roomajaid ja taeva linde.
13Ja talle kostis hääl: „Tõuse, Peetrus, tapa ja söö!”
14Aga Peetrus ütles: „Ei ilmaski, Issand, sest ma ei ole veel kunagi söönud seda, mis on keelatud ja rüve.”
15Ja hääl hüüdis talle teist korda: „Mida Jumal on puhtaks tunnistanud, seda sina ära pea keelatuks!”
16See sündis kolm korda, ja kohe võeti anum üles taevasse.
17Aga kui Peetrus oli eneses kahevahel, mida tema nähtud nägemus küll peaks tähendama, vaata, siis Korneeliuse läkitatud mehed, kes olid Siimona koja üles otsinud, seisid värava taga
18ning pärisid, hüüdes: „Kas Siimon, hüüdnimega Peetrus, on siin külas?”
19Peetrus alles mõtiskles nägemuse üle, kui Vaim ütles talle: „Vaata, kolm meest otsib sind.
20Tõuse nüüd kohe, astu alla ja mine nendega koos ilma kõhklemata, sest mina ise olen nad läkitanud.”
21Peetrus astus siis alla meeste juurde ja ütles: „Ennäe, mina olen see, keda te otsite. Mis asja pärast te olete tulnud?”
22Nemad vastasid: „Rooma pealik Korneelius, õiglane ja jumalakartlik mees, kellel on hea maine kogu juuda rahva hulgas, on saanud pühalt inglilt märku sind oma majja kutsuda ja kuulata sinu sõnu.”
23Siis ta kutsus nad sisse endale külla. Järgmisel päeval Peetrus tõusis ja läks teele koos nendega ja mõned Joppe vennad läksid temaga kaasa.
See näiliselt juhuslik märkus, et Peetrus läks öömajale nahkur Siimona kotta ( Ap 9:43), näitab kuidas Jumala misjonitöös osalemine oli apostlit muutmas. Parkalid kuulusid nende hulka, keda õigeusklikud juudid vältisid, sest nad olid pidevas kontaktis surnud loomadega, mis muutis nad rituaalselt ebapuhtaks. Peetruse jaoks oli see väike samm, kuid ees ootas palju suurem.
Kohtumine Korneeliuse ning tema perekonnaga märgib suuremat pöördepunkti Luukase jutustuses, kus Peetrusest saab see, kelle kaudu evangeeliumi sõnumit jagati üle juutide ning paganate vahelise kultuurilõhe.
Taoline nihe ei toimunud lihtsalt ega ka sujuvalt, ka ei olnud see misjonäri enda targa strateegilise plaani tulemus. Vastupidi, nii nagu Joona enne teda (Joona 1:3), kogeb Peetrus Joppes, et Jumala kutse, mis viib teda palju kaugemale ta enese rahvast, on segadusseajav ning alarmeeriv. Tema esimene, vahetu reaktsiooni kõlab: “Kindlasti mitte, Issand!”.
Luukas koostab oma jutustust suure oskusega, tuues esile kontrasti Peetruse eelarvamuste vahel paganatesse (s 28) ning Kaisareas asuva Rooma sõjapealiku tegeliku pühaduse mõistmise vahel. Jutustuse avapilt ei jäta mingit kahtlust jumaliku armu toimimises, mis ulatub palju kaugemale Iisraelist ning paganast tõeotsija vaimuliku nälja osas. Küsimus ei olegi selles, kas Jumal toimib ka väljapool Iisraeli; vaid pigem selles, kas tõrkuv misjonär suudab hoomata ning tervitada seda laiemat reaalsust, kui silda evangeeliumi leviku heaks.
Korneelius oli saavutanud Rooma sõjaväes komandöri positsiooni ning kuuls väeossa, mis kaitses Rooma valitsejat. Enamik roomlasi oleks juute ning nende usku jälestanud, kuid Korneeliust mitte ainult ei paelunud kõik see, mida ta teadis Iisraeli Jumalast, vaid ta oli Teda ka kummardama hakanud. Ta kuulus väikesesse kogukonda kellest moodustus sild juutide usu ning paganate vahele. Korneelius oli pühendunud, kuid sellest hoolimata puudus tal täielik kindlus oma jumalasuhtes.
Näeme, kuidas Jumal vastab tõde otsivale südamele ning korraldab ise selle, et Korneelius võiks kuulda tõe sõnumit. Ingli külastusel on üks eesmärk: ühendada Korneelius ja Peetrus nii, et Korneelius võiks kuulda sõnumit Jeesusest ja selle vastu võtta.
Ka Peetruse võis olla isiklikud eelarvamused paganate suhtes, kuid veelgi olulisemad olid talle Jumala poolt antud toiduseaduste nõuded, mis olid osa Jumala plaanist hoida juute erilistena kõikide teiste rahvaste seas. Peetrus oli alati neist kinni pidanud - nüüd aga esitab ülestõusnud Issand ise talle väljakutse laiendada oma arusaamist ja vaatevälja.
Peetrus mõistab koheselt, et vaatamata eluaegsele harjumusele, peab ta nüüd paganatesse hoopis uuel viisil suhtuma hakkama. Ja ta kuuletub Jumalale kohe - osutades Korneeliuse sulastele külalislahkust, andes neile öömaja ning seejärel on ta isegi valmis minema paganast väepealiku koju. Näeme, et Jumal ise murrab aegade läbi püsinud barjääre.
Jumal ei keela ka meid kontakteeruda teistsuguste inimgruppidega, vaid tahab, et evangeeliumi sõnum saaks viidud kõikide inimesteni. Pigem võib meilgi olla eelarvamusi või läbi elu saatnud mõttemustreid, mis ühel hetkel muutuvad üllatavalt tugevaks barjääriks takistades evangeeliumi levikut.
Selle kommentaari autor: APÜ