Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 10:23-48
Peetrus ja Korneelius23Siis ta kutsus nad sisse endale külla. Järgmisel päeval Peetrus tõusis ja läks teele koos nendega ja mõned Joppe vennad läksid temaga kaasa.
24Aga ülejärgmisel päeval jõudis ta Kaisareasse. Korneelius ootas neid juba ja oli oma sugulased ja lähemad sõbrad kokku kutsunud.
25Kui Peetrus sisse astus, läks Korneelius talle vastu ja kummardas teda ta jalgade ette maha heites.
26Aga Peetrus tõstis ta üles ja ütles: „Tõuse püsti, ka mina olen ju inimene!”
27Ja temaga vesteldes astus ta sisse ja leidis palju kokkutulnuid.
28Peetrus ütles neile: „Küllap te teate, et juuda mehel on lubamatu suhelda muulasega või minna tema juurde. Aga Jumal on mulle selgeks teinud, et ühtegi inimest ei tohi nimetada halvaks ega rüvedaks.
29Seepärast ma olengi sõnalausumata tulnud, kui mind kutsuti. Nüüd ma küsin: mis asja pärast te olete mu kutsunud?”
30Ja Korneelius ütles: „Nelja päeva eest, samuti pärastlõunal kella kolme paiku, ma palvetasin oma majas. Ja vaata, mu ees seisis üks mees säravas rõivas
31ning ütles: „Korneelius, su palvet on kuuldud ja su almuseid on tuletatud meelde Jumala ees.
32Saada nüüd käskjalad Joppesse ja kutsu Siimon, kelle hüüdnimi on Peetrus; tema on külas nahkur Siimona kojas mere ääres.”
33Ma saatsin siis otsekohe sinu järele ja sa oled hästi teinud, et sa tulid. Nüüd me oleme siis kõik üheskoos Jumala ees kuulamas kõike, mida Issand sulle on käskinud.”
34Nüüd avas Peetrus oma suu ja ütles: „Tõepoolest, nüüd ma mõistan, et Jumal ei ole erapoolik,
35vaid talle on vastuvõetav iga rahva hulgast see, kes teda kardab ja teeb õigust.
36See on sõna, mille ta on läkitanud Iisraeli lastele, kuulutades evangeeliumi rahust Jeesuse Kristuse kaudu, kes on kõikide Issand.
37Te teate seda, mis on sündinud algul Galileas ja siis kogu Juudamaal pärast ristimist, mida kuulutas Johannes -
38kuidas Jeesus Naatsaretist, keda Jumal oli võidnud Püha Vaimu ja väega, käis mööda maad head tehes ja parandades kõiki kuradi poolt rõhutuid, sest Jumal oli temaga.
39Ja meie oleme kõige selle tunnistajad, mis ta on teinud juutide maal ja Jeruusalemmas. Nemad aga hukkasid tema, riputades ta ristipuu külge.
40Sellesama on Jumal kolmandal päeval üles äratanud ja lasknud tal saada avalikuks;
41mitte kogu rahvale, vaid Jumala poolt ette märgitud tunnistajaile, meile, kes me oleme temaga koos söönud ja joonud pärast seda, kui ta oli üles tõusnud surnuist.
42Ja tema on käskinud meid rahvale kuulutada ja tunnistada, et tema on Jumala poolt määratud elavate ja surnute kohtumõistja.
43Temast tunnistavad kõik prohvetid, et igaüks, kes temasse usub, saab tema nime läbi pattude andeksandmise.”
44Kui Peetrus alles neid sõnu rääkis, langes Püha Vaim kõikide peale, kes seda sõna kuulsid.
45Ja kõik need usklikud ümberlõigatute hulgast, kes olid Peetrusega kaasa tulnud, jahmusid sellest, et Püha Vaimu andi valati ka paganate peale,
46sest nad kuulsid neid võõraid keeli rääkivat ja Jumala suurust ülistavat. Siis hakkas Peetrus rääkima:
47„Kas keegi võib vett keelata, et ei ristitaks neid, kes on saanud Püha Vaimu nõnda nagu meiegi?”48Ta käskis nad ristida Jeesuse Kristuse nimesse. Siis nad palusid teda jääda mõneks päevaks nende juurde.
Peetrus jätkab Jumalale kuuletudes, kuigi ta veel täiesti ei saa aru, mis tegelikult toimub. Ka see, et tema paganast võõrustaja austuses tema jalge ette langeb (s 25), suurendab Peetruse segadust.
Too tegu ise, ei pruukinud olla muud, kui oma tunnete väljanäitamine austatud külalisele, kuid kuna paganlikus maailmas liikus ringi ka hulgaliselt lugusid jumalustest, kes võtsid inimese kuju ning külastasid teisi inimesi, ei taha Peetrus riskida sellise väärarusaamaga ning deklareerib selgelt ja kindlalt oma staatuse ning identiteedi (s 26). Tema sõnad: “Tõuse üles, ka mina olen ju inimene!”, on tähelepanuväärsed. Ta ei olnud esimene ega jää ka viimaseks misjonäriks, keda ähvardas oht, et teda hakatakse kummardama jumalusena, kellel on ligipääs tohutu väe allikale .
Justo Gonzalez avab meile aga sündmuse teise külje: ”Peetrus sisenes ju tegelikult sõjaväeohvitseri majja, kes teenis armees, mis oli vallutanud Peetruse kodumaa, ning esindas riiki, mis rõhus rahvast raske maksukoormusega.”
Peetruse segadus ei saa selgemaks, kuid seistes korraga silmitsi suure hulga paganlikku päritolu inimestega, kes olid kokku tulnud “Jumala ligiolusse”, et kuulda kõike, “mida Jumal on sul käskinud rääkida” (s 33), jätab ta lõplikult maha viimsedki kõhkulsed ja eelarvamused ning teeb seda, milleks Jumal ta sinna oli läkitanud.
See saab kogu jutustuse pöördepunktiks, ning Peetruse sõnad salmides 34-35 omavad alustrajavat tähendust ka meie arusaamisele evangeeliumist. Kui enamasti mõistetakse misjonitöö sisuna inimeste pöördumisele toomist, siis selles Luuka jutustuses “pööratakse” misjonär ise uude arusaamisesse - Jumala olemusest ning suhtest teiste inimeste ja rahvastega. Ning Peetruse jutlus siin, peegeldab seda uut, laiendatud arusaamist
Peetrust kirjeldab Kristust “kõigi Issandana” (s 36) ning Päästjana “kõikidele, kes temasse uskusid” (s 43). See piiramatu armu pakkumine, vaimselt näljas olevale kuulajaskonale, saab erakordse vastuse - Püha Vaim ise sekkub Peetruse jutlusse, et tõmmata paganadki Tema kuningriiki.
Ja kui Püha Vaim on andnud omapoolse tunnistuse, ei saa Peetruski puhkevas ülistuses öelda muud kui „Kas keegi võib vett keelata, et ei ristitaks neid, kes on saanud Püha Vaimu nõnda nagu meiegi?” Segadus oli muutunud selguseks, tänu Peetruse sõnakuulelikkusele.
Selle kommentaari autor: APÜ