Tänane kirjakoht loetleb omadusi, mis iseloomustavad suhteid Jumala poolt meile kingitud uues elus: armastus, vastastikune austus, kannatlikkus, heldus, harmoonia, empaatia, alandlikkus, külalislahkus ja soov kõigest hingest teenida üksteist ja Jumalat.  Sama kehtib ka kogudusest väljaspoole olevates suhetes. 

Tegelikult kordab Paulus siin suurel määral Jeesuse Mäejutluse mõtteid (Mt 5-7), kus ka Jeesus rääkis inimestevahelistest suhetest taevariigi mustri järgi. Paulus nimetab inimese suhtumist Jumalasse ja kaasusklikesse, aga ka hädasolijatesse ja isegi vaenlastesse. Inimlikult vaadates on meie suhe igasse nimetatud gruppi tegelikult ju erinev, sõltudes lisaks ka sellest, millist reaktsiooni kellegi puhul kogeme.

Sageli on seda nimekirja esitatud kui käsku - kuidas inimene peaks olema ja käituma. Ja see paneb ohkama, sest teame oma nõtrust ning see tekitab meis süütunde juba ette.

Martin Luther on kirjeldanud pattu kui cor curvum se, ehk südant, mis on pööratud (keerdunud) iseenese poole. Nüüd on aga Kristus meid vabastanud nii patu karistusest, ja veelgi enam patu võimust meie üle ja Paulus kirjeldab nüüd sellest vabadusest sündivat kristlikku eluviisi kui sellist, kus meie süda on pööratud väljapoole, teiste suunas - on need siis kaasusklikud või inimesed väljapool kirikut.

Seda nimekirja saab aga vaadata ka teisiti - Pauluse, kui usus kogenu instruktsiooni, mis toob esile asjad, mida on ohtlik tähelepanuta jätta, sest need asjad võivad koguduse hävitada. Me kõik teame, mida tuleb tähele panna ja jälgida, et terved püsida, ning millest tuleb kindlasti hoiduda. Siin on aga tegu koguduse, Jumala rahva “tervisega”, mille eest vastutame üheskoos.

Pauluse nimekirjas aimub isiklikku kogemust - ta teab millest räägib, ta on olnud neis olukordades ja näinud nende mõju. See on pealtnägija tunnistus ja seetõttu eriti väärtuslik.

Aga ta ei ütle otsesõnu  - kuidas me jaksaksime seda kõike pidada. Või siiski? Kõige esimesena nimetab Paulus armastust - ning lisab kummalise tingimuse: armastust peab olema siiras. Armastus kelle, millise grupi vastu?  Rm 8 peatüki lõpus ütleb Paulus suure veendumusega: miski ei saa meid lahutada Jumala armastustest! (Rm 8:35-37) ja lisab, et selle, Püha Vaimu poolt välja valatud armastuse läbi, saame me kõiges võidu. 

Nii näeme, et igasugune armastus algab Jumalast, Jumala armastuse äratundmisest, vastu võtmisest, selle võidus elamisest. Ja kui meil see kogemus isiklikult on olemas, sünnib vastusena meie südames armastus Jumala vastu. Armastus külvab armastust - Jumala armastust sünnitab armastuse meis ja sellest kantuna me tahame teha neid asju, mida Paulus tänases tekstis loetleb. 

Kui meie armastus ei ole siiras - ei ole sündinud vastusena Jumalale, siis on kogu see nimekiri meile käsk ja koorem. Aga kui see kannab endas Jumala olemust, Tema armastuse peegeldust, siis me ise tahame ja ka suudame, sest meie süda ja olemus on muutunud.  

Selles maailmas pole kunagi lihtne olnud olla kristlane. Mõned aastad pärast nende ridade kirjutamist, põletati Roomas kristlasi selleks, et valgustada tänavaid.  Aga ka tagakiusu all ja isegi kohutavates kannatustes jäi kristlaste armastus kindlaks - surmani. Ning kättemaksu asemel õnnistasid surijad oma piinajaid.

Kaasaja maailmas sünnib rohkem kurja kui suudame kujutleda. Üksteist haavatakse sõnade, tegude ja tegemata jätmistega ning tihti kuuleme lauseid: “Seda ma ei anna iialgi andeks”, “Selle eest ma veel maksan kätte!” Piibel aga hoiatab: kurjaga kurja võita ei saa. Seda saab võita üksnes headusega. Nii nagu tegi Jeesus, jättes meile eeskuju.