See, mis oli Pauluse sõnades enne varjatult, saab siin avalikuks: Jeesuse eeskuju järgimine, kelle tee viis otse ristile, on meile selleks kontrollpunktiks, mille järgi teha valikuid enda elus. See, et Jeesus ei elanud iseenese meeleheaks, ega lähtunud isiklikest huvidest, vaid talus solvanguid teiste pärast (s 2,3), on peamine põhjus toimida samamoodi kõigi jaoks, kes väidavad end Teda järgivat. Sellepärast tuleb ka meil olla kannatlik nendega, keda peame nõrgemateks ning panna kõrvale enda eelistused ning heaolu otsimine (s 1,2).

Eelnevalt maalis Paulus hiilgava pildi sellest, kui auline võib olla kristlaste kogukond ja ühendus (Rm 12:9-18), aga nüüd on selge, et ka kogudusel Roomas olid omad probleemid. Selle keskmes oli peamiselt juutidest ja paganatest kristlaste ühte sulamine üheks koguduseks. Asjaolu, et taoline (täielik) ühtsus peab olema kõige aluseks, ilmneb Pauluse sõnadest Efesose kogudusele: “Sest tema (Jeesus) on meie rahu, kes on mõlemad (grupid) liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina - see tähendab vaenu - oma ihu kaudu,” (Ef 2:14). Need, kes selles läbi kukuvad - on läbikukkunud kõiges, sest see osutaks, et evangeelium on jõuetu muutma inimesi, elusid ja kogukondi.

Just ülaltoodud põhjusel näeb Paulus vaeva, et oma mõtet selgitada. Ta on eelnevalt avaldanud oma õpetuse teoloogilise aluse - me oleme Jumalaga ja üksteisega lepitatud usu läbi Jumala armust - nüüd ütleb Paulus otse välja, mis peab järgnema. Aga seda ühtesulamist ei sünni, kui puudub kannatlikkus ja järjepidevus seda taotleda (s 4). Lisaks on selles protsessis vaja jätkuvat julgustamist - vastastikku ja Pühakirja kaudu, väljakutsete ületamiseks (s 5).

Paulus on aga veendunud, et vastastikuse õige suhtumise korral, võib kogudusest saada kogukond, milles valitseb üksmeel ning mis kõnetab maailma ühel häälel Jumala auks (s 6). Milline väljakutse!