Nüüd võtab Paulus kokku eelneva diskussiooni ja ütleb: meil tuleb üksteist vastu võtta. Paulus palub Rooma kristlasi tungivalt, et nad üksteist vastu võtaksid nii, nagu Kristus on neid vastu võtnud (s 7).  Kui see aga tõesti on nii, et Kristus on meid vastu võtnud - koos kõigi meie vigade, läbikukkumiste ja endiste pattudega, siis järeldub loogiliselt kõikidele usklikele, et peame ka üksteist vastu võtma kogukonnas, mille pea ja juht on Tema.

Põhiline ja kauaaegne lõhe juutide ja paganate vahel oli kaasa toonud vaidlused nii religioossete, etniliste kui ka kultuuriliste erisuste üle - seega oli palju sellist mida tuli “vastu võtta”, tolereerida, andeks anda ja mille üle ka läbiräääkimisi pidada.

Paulus kuhjab nüüd mitmeid piiblitekste üksteise otsa, et rõhutada: kuigi Kristus oli juut ning pärines juutide keskelt (s 8), oli Jumala plaani algusest peale kaasatud ka paganad. (s 8). Evangeelium pidi jõudma esmalt juutideni, ja siis paganateni - nagu Paulus oma kirja alguses ka ütles (Rm 1:15). Heebrea pühakiri toetas ja kinnitas seda väidet ning Paulus tsiteerib nelja Vana Testamendi kirjakohta, et see küsimus saaks lõplikult kinnitatud ja arutluse alt välja (vt s 9,10,11,12).

Paulusele oli otsekui eriline kutsumine rõhutada just seda, paljude jaoks kummalist seika, ja ta ise nimetas seda “minu evangeeliumiks” (s Rm 16:25, 2Tm 2:8). See “Pauluse evangeelium” visandas selgelt kõiki kaasava ja rahvusvahelise usukogukonna, milleks sai kristlik kogudus. Ka meie oleme selle hulka arvatud sel ainsal põhjusel, et järgime Kristust (sest mingit muud alust ei ole). Ja Kristuse pärast võtame ka vastu üksteist, vaatamata oma erisustele.

Ülaltoodu aga ei tähenda, et selles usukogukonnas on aktsepteeritav mistahes käitumine või eluviis. Kogudus on kutsutud elama püha elu üksmeeles ja ühtsuses. Nii ei sobi sinna kõik asjad, aga kõik inimesed on oodatud. Ja kui nad tulevad, tuleb neid tervitada nii, et sellest võiks saada väeline tõukaja, mis aitab neil maha panna “pimeduse teod ning riietuda nad valguse relvadega.” (Rm 13:12)