Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 10: 31-42
Jeesus kõneleb Saalomoni sammaskäigus31Taas kandsid juudid kokku kive, et teda nendega surnuks visata.
32Jeesus ütles neile: „Mina olen teile näidanud palju häid tegusid oma Isalt. Millise teo pärast nende seast te tahate mind kividega surnuks visata?”
33Juudid vastasid talle: „Me ei taha sind kividega surnuks visata mõne heateo pärast, vaid pühaduseteotuse pärast, sest sina, kes sa oled inimene, teed ennast Jumalaks.”
34Jeesus vastas neile: „Eks teie Seadusesse ole kirjutatud: Mina olen öelnud: Teie olete jumalad!?
35Kui see nimetab jumalaiks neid, kelle kohta Jumala sõna käis - ja Pühakirja ei saa teha tühjaks -,
36kuidas siis teie ütlete sellele, kelle Isa on pühitsenud ja läkitanud maailma, et ta teotab Jumalat, kuna ma ütlesin: Mina olen Jumala Poeg?
37Kui ma ei tee oma Isa tegusid, siis ärge uskuge mind!
38Kui ma aga teen, siis uskuge tegusid, kui te mind ei usu, et te hakkaksite aru saama ja tunnetaksite, et minus on Isa ja mina olen Isas.”
39Siis nad otsisid taas võimalust teda vahistada, ent tema pääses nende käest.
40Ja Jeesus läks tagasi sinnapoole Jordanit, paika, kus Johannes kunagi oli ristinud, ning jäi sinna.
41Ja paljud tulid tema juurde ning ütlesid: „Johannes ei teinud küll ühtki tunnustähte, aga kõik, mis Johannes sellest mehest on öelnud, on tõsi.”
42Ja seal hakkasid paljud temasse uskuma.
“Kuidas sa julged minuga nii rääkida?” raevutseme sisemiselt, olles silmitsi jämeda, võhikliku või üleoleva käitumisega. Kuningate Kuningas Jeesus - reageerib aga rahuliku vaoshoitusega järjekordsele küsimusele oma vastaste ning kritiseerijate poolt.
Kui viimased oleks soovinud ning olnud ka tegelikult tõeotsinguil, oleks nende küsimused võinud viia neid tõele palju lähemale.
Tänases loos peitub terav iroonia, mis aga tõelistes uskujates sütitab tänumeelt. Juutide süüdistus on see, et Jeesus, olles “tavaline inimene, väidab end olevat Jumala”. Loomulikult ongi imeline, et Jeesus, kes on Jumal, oli nõus tulema ning inimeseks saama meie pärast.
Jeesus aga osutab hoopis enda imetegudele - kas need ei ole piisav tunnistus Tema päritolust? Tavalised inimesed mõistsid seda: “Ega siis kuri vaim suuda avada pimeda silmi?”(s 21), ning hiljem näeme, et “paljud uskusid” temasse (s 42). Juutide juhtide jaoks aga polnudki imeteod probleem; probleem oli nende uhkuses ja käsuseaduses kinniolemine, mis pani neid esitama Jeesusele jumalateotamise süüdistust (s 33) ning tekitas soovi Teda tappa.
Nii alustab Jeesus sealt, kus nood juhid oma arusaamisega on: “käsuseadusest “, ehk Vanast Testamendist. Ta viitab huvitavale salmile Psalmis 82: “teie olete jumalad”, te olete kõik Kõigekõrgema lapsed (Ps 82:6). Selle salmi tõlgendamiseks on pakutud mitmeid erinevaid variante, aga ükskõik millise neist ka valime, osutab see ikkagi, et Jeesus tohtis käsuseadusega kooskõlas olles nimetada end “jumala” nimega (s 35,36).
Veel ei ole aeg lõppvaatuseks. Edasist vastasseisu vältides, läheb Jeesus paika, kus Ristija Johannes oli alguses andnud oma tunnistuse Tema kohta. Huvitav, et Johannes ise ei teinud mingeid imetegusid (s 41); ainult tema sõnad olid osutasid Jeesusele. Inimesed nägid, mida Jeesus tegi ning uskusid seetõttu, et see mida Johannes oli öelnud, sai nende silme all tõeks (s 42). Mis veenab meid, et Jeesus on Jumala Poeg?
Selle kommentaari autor: APÜ