Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 11:17-27
Jeesus äratab Laatsaruse surnuist17Kui nüüd Jeesus sinna jõudis, leidis ta, et Laatsarus oli juba neli päeva hauas olnud.
18Betaania on aga Jeruusalemma lähedal, umbes paari miili kaugusel,
19ja palju juute oli tulnud linnast Marta ja Maarja juurde neid lohutama venna pärast.
20Kui nüüd Marta kuulis, et Jeesus tuleb, läks ta kohe talle vastu, aga Maarja jäi koju.
21Siis ütles Marta Jeesusele: „Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud.
22Aga ma tean nüüdki, et Jumal annab sulle, mida sa iganes Jumalalt palud.”
23Jeesus ütles talle: „Sinu vend tõuseb üles.”
24Marta ütles talle: „Ma tean, et ta tõuseb üles ülestõusmises viimsel päeval.”
25Jeesus ütles talle: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.
26Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks. Kas sa usud seda?”
27Marta ütles talle: „Jah, Issand, ma usun, et sina oled Messias, Jumala Poeg, kes peab maailma tulema.”
Keset ahastust võib tunduda, et Jumal on väga kaugel. Kui Jeesus viimaks Betaaniasse jõuab, on juba hilja. “Kui sa ainult oleksid olnud siin....”, tervitab Marta Jeesust, väljendades oma kurbust ning kahetsust (s 21). Märkus “juba neli päeva hauas” on tähelepanuväärne (s 17). Juudid uskusid, et surnud inimese hing püsis tema ihu läheduses kolm päeva, kuid peale seda hakkasid võimutsema lagunemisprotsessid. Laatsarus oli kindlalt surnud.
Sageli nähakse Martat kui vähem “vaimulikku” õdedest (Lk 10:28-42), aga järgnevas vestluses Jeesusega tuleb ilmsiks tema erakordne usk. Marta on otsekohesem ja praktilisem (Lk 10:38-42) ja avaldab otse oma leinatundeid: "Kui ainult..." (s 21). Mõneti on see reaktsioon universaalne taolistes olukordades.: "Kui ainult”…. see oleks olnud teisiti”; “Kui ma ainult… poleks seda öelnud”; "Kui me ainult….. oleksime veetnud rohkem aega”.
Jeesus kõnetab otse Marta minevikukahetsust, aga juhib samas tema pilgu lootusele tulevikus; lootusele, mida Marta koos enamike oma kaasaegsetega mõistab ning mis rajanes meie ajastu lõpus toimuvale ülestõusmisele uueks eluks, kui Messia tuleb taastama kogu loodut. Tervet rahvast hõlmav lootus elule, mis tundus algavat surmast (Hs 37), oli Laatsaruse surmaga muutunud Marta jaoks isiklikuks lootuseks elule pärast surma.
Marta sõnade taga on käegakatsutavalt tajutav tema ahastus, lein ja pingutus sündinust kuidagi aru saada. Ta ei mõista, aga lootes keset lootusetust, usaldab ikkagi Jeesust. Jeesus omakorda võtab selle, mida Martal on anda, kuid juhib teda hellalt sellest arusaamisest edasi. Ta suunab Marta "Kui ainult” vaatest - "Kui Jeesus” vaatele. Ja selles vaates on Jeesus Jumala Võitu, kes ei kingi mitte ainult ülestõusmist-kusagil-kauges-tulevikus, vaid ülestõusmise-omaenda- isikus! Jeesus muudab tuleviku lootuse reaalsuseks olevikus, transformeerides elu juba praegusel ajastul. Nii kulmineerub nende jutuajamine üheks kõige võimsamaks Jeesuse “Mina olen..” kuulutuseks; evangeeliumi suureks tunnistuseks Kristusest (s 25,27).
“Mina olen ülestõusmine ja elu! “ ütleb Jeesus Martale. Nii nagu Marta, ei suuda ka meie lõpuni aru saada selle kuulutuse täielikust tähendusest. Ometi, sellest hoolimata, keset oma elu isiklikku pimedust ning mittearusaamist, saame meiegi klammerduda Jeesusesse ja Tema tõotustesse. Tema on tõotanud elu kõikidele, kes usuvad.
Kohtumiselt Jeesusega pöördus Marta koju tagasi oma toimetuste juurde kinnitatuna, kuigi ta ei mõistnud veel kõike lõpuni. Seistes oma küsimustega Jeesuse ees, võime ka meie paluda, et Jeesus suunaks meie pilgu "kui ainult” vaatest - "kui Jumal” vaatele, ning isegi keset ahastust, kannatust ja veel vastamata küsimusi kogeda, kuidas usk meie Issandasse kannab ahastusest läbi. Võime leiada jõu minna oma eluga edasi usaldades Teda, ning kuulutades koos Iiobiga: “Ma tean, et minu lunastaja elab.” (Ii 19:25)
Selle kommentaari autor: APÜ