Argimõtlemise normide kohaselt on õndsakskiitmised väga kummaline õnne valem. Jeesus ei paku midagi sellisel viisil kui maailm pakub , sest Tema kuningriik ei ole sellest maailmast.( Jh 14:27). Sellepärast ei peaks Jeesust järgides ootama asju, mis on vajalikud maailma mõtteviisi kohaselt õnnelikuks olemiseks. 

Tegelikult räägib Jeesus siin millestki palju imelisemast kui õnnest inimlikus mõttes. Üheksa korda kasutatakse selles lühikeses lõigus sõna “õnnis”. Sõna ise kannab tähendust, mida iidses maailmas mõisteti paremini kui praeguses maailmas. “Õnnis” pole välispidine, objektiivne seisukord või seisund, vaid viitab pigem sellele, kes õnnistab. 

Õnnistatud olema tähendab vastu võtma Temalt, kellel on vägi anda. “Õndsad” on need, kes on saanud Jumalalt, või on selles olekus, mis võimaldab Jumalalt vastu võtta kõike, mida Tema tahab anda. Need, kes mõistavad, et see tuleb Jumala käest - kust tulevad kõik head annid.

Need, keda Jeesus õndsatena mainib, ei ole sugugi ka loogilised kandidaadid. See ei ole hästi-toimetulevate inimeste nimekiri. Pigem saavad õndsate ringi siseneda vaesed; näljased; leinajad; tasased ning halastajad (s 3-7). Õndsakskiitmised esitlevad õnne Jumalaga üksolemises. 

Kui iga kultuur ajaloos liigub iseenesest võimu suunas, ning tõstab kuningateks rikkad, siis taevariik, mida Jeesus kuulutab (s 3,10), toob häid sõnumeid alanduses olevaile vaestele. Päris algusest teeb Jeesus selgeks ühe asja: asjad, mis toovad siin maailmas võidu nende omanikele, ei oma mingit kaalu Tema kuningriigis. Vaid need, kelle üle see maailm on naernud, kui kaotajate üle - ja Jeesus võtab piisavalt aega, et nad üksiti üles lugeda - leiavad end võitjtatena üle oma kõige meeletumate unistuste.

Heebreakeelne termin  alandlike vaeste kohta - anawin - kirjeldab inimesi, kellede vaesus on nad sügavalt Jumalast sõltuvaks teinud. Kui praegu kõlaks “anawin’ide” rivistumiskutse, kas sinu nimi oleks nende hulgas?