Tänases kirjakohas on kolm suurt mõtet. Esiteks, Jumal annab ainult häid ande oma lastele, sest Jumal ise on täiesti hea. Tema headus ületab kõik inimeste normid. Isegi maine isa ei anna kivi, kui ta näljane laps küsib leiba. Ja Jumal ei jää hoopiski  ükskõikseks meie vajaduste suhtes. Tegelikult ületab Jumala heldus alati meie ootused, sageli isegi meie vajadused, nagu näeme viie tuhande söötmise loos (Jh 6:12–13).

Teine juhtmõte on järgmine: Et jumal on meie Isa, on meil Tema lapsena õigus küsida abi. Palve ülesehitus on: "Küsi ... otsi ... koputa". Pane tähele sümmeetriat: otsimine on küsimise ja koputamise vahel. Küsides ja koputades tuleb meil otsida suveräänse Jumala tahet. Kui me seda ei tee, võivad meie küsimise palved muutuda isekateks ja meie koputamise palved muuta meid jonnakateks (Lk 18:9-14).

Kolmandaks peaks palve muutma meid tundlikuks kaasinimeste suhtes (s 12). Me ootame, et Jumal on tundlik meie vajadustele, kuid sageli keeldume osutamast sama teistele. Palve peaks olema samavõrra andmine kui vastuvõtmine.

Kaheteistkümnendat salmi tuntakse üldiselt Kuldreegli nime all, ning on öeldud, et see edastavat kokkuvõtlikult käsuseaduse ja prohvetite õpetuse tuuma. Kohtame samalaadset reeglit ka teistes religioonides - seal küll väljendatuna läbi eituse: “Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et nemad sulle teeksid.” See eituse vorm on tegelikult tähelepanuväärne, sest taolisel kujul saab seda täita ka täiesti passiivselt, mitte midagi tehes. Kuldreegel aga oma jaatavas vormis kutsub üles just tegutsema.

Ilmselt sellepärast esitab Jeesus enda järgijatele väljakutse uurida põhjalikult omaenda käitumist kaasinimeste suhtes: kas ja kuidas mõistame nende üle kohut (Mt 7:1-6). Samas aga tuletab Jeesus meelde, et enne kui üldse kohut mõistma hakkame, tuleb meil kohelda kaasinimesi nii nagu Jumal on kohelnud meid, kui Teda palume.

Siinkohal avab Jeesus oma kuulajatele Jumala põhjatu helduse inimese vastu. Ja sellele mõeldes on kaasinimeste kohtlemine viisil, mida ise sooviksime kogeda - vähim, mida Jumalale anda saame.

Ei saa aga nõustuda väitega, et Kuldreegel on pelgalt Jeesuse õpetuse ja eetika tuum. See on palju enamat. See näitab, et teistele hea tegemine on tegelikult selle Jumala headuse ja helduse peegeldamine, mida oleme ise kogenud ja kogeme jätkuvalt. Oma naabri armastamine on sisuliselt käsuseaduse põhiõpetuse väljendus tegudes. Aga Jeesus ei piira kuidagi ligimesearmastuse sihtrühma, vaid liidab sinna kõik inimesed: nii sõbrad kui vaenlased.