Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 7: 13-23
Jeesuse mäejutlus13Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse!
14Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.
15Hoiduge valeprohvetite eest, kes tulevad teie juurde lambanahas, seestpidi aga on kiskjad hundid!
16Te tunnete nad ära nende viljast. Ega viinamarju korjata kibuvitstelt ega viigimarju ohakailt?
17Nõnda siis kannab iga hea puu head vilja, aga halb puu halba vilja.
18Hea puu ei või kanda halba vilja ega halb puu kanda head vilja.
19Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle.
20Küllap te tunnete nad ära nende viljast!
21Mitte igaüks, kes mulle ütleb: „Issand, Issand!”, ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas.
22Paljud ütlevad mulle tol päeval: „Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?”
23Ja siis ma tunnistan neile: Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!
Lõpetanud Mäejutluse põhiosa, lisas Jeesus veel mõned kommentaarid. Ta kannustas oma kuulajaid hoolikalt kaaluma nende ees seisvaid valikuid ja nende tagajärgi. Kasutades illustratsiooni kitsast ja laiast väravast ja teest, andis Jeesus mõista, et tegelikult olid panused väga kõrged.
Jeesus näitab peaaegu mustvalgelt, et inimese valikutel on igavikku ulatuvad tagajärjed ning, et ellu viiva valiku tegemine on enamasti raskem kui hukatusse viiva tee valimine.
Valikutest sõltub otseselt inimese vili, mille viimne ja ainuke tõeline hindaja on Jumal, kes ei tee kompromisse, ega jäta halva vilja puid ellu (s 19)
Need Jeesuse sõnad ehmatavad kaineks. Ajastul kus kõik oskavad valjuhäälselt nõuda oma õigust valida, arvatakse samas, et nende valikutega ei kaasne vastutust, veel vähem aga mõtiskletakse oma eluvilja kvaliteedi üle…
Pühakiri aga kirjeldab inimese elu peamiselt erinevate valikutena - kahe tee vahel, hea ja kurja vahel, õige ja vale vahel, elu ja surma vahel. Jumal on meile andnud vaba tahte ja võimaluse valida kuidas kasutada Tema poolt antud ande, talente, kutsumist. Näiteks: kas oma ametis olla valelik ja silmakirjalik, või ehtne ja tõeline. Sageli aga tundub valik hoopis lihtsam, igapäevasem ja üldse mitte nii oluline.
Eedeni aias pidid Aadam ja Eeva valima näiliselt ühe või tesie puu vilja vahel, tegelikult aga oli valik sõnakuulmise või sõnakuulmatuse vahel (1Ms 16, 17), viimselt aga alati surma või elu vahel. Hiljem pani Mooses Iisraeli ette valiku, kas olla ustav või olla mässumeelne: üks tee viis õnnistusteni, teine needusteni ( ja surmani 5Ms). Veelgi hiljem, seadis Joosua inimeste ette valiku, kas teenida Jumalat või võõraid ebajumalaid (Jos 24:15). Igal sellisel valimisel olid valijatele kohesed ja pikemaaegsed tagajärjed - sageli kujundasid need viimselt terve rahva tuleviku.
Valikute ja tagajärgede meenutamise lõppeesmärgiks on aidata meil näha elu igavikulisest perspektiivist. Sest me ise kipume vaatama ja otsustama isiklikest himudest ja soovidest lähtudes, pigem ajalikus ja maises perspektiivis. Tagajärgedele igavikulises perspektiivis mõeldes, hakkame aga aimama milliseks “puuks” , millisteks inimesteks oleme muutumas ja mida Jumal sellest võiks arvata. Viimselt loeb ju Tema otsus ja valik.
Selle kommentaari autor: APÜ