Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 18:16-33
Aabraham palub Soodoma pärast16Siis mehed tõusid sealt üles ja vaatasid alla Soodoma poole; ja Aabraham läks koos nendega, neid saatma.
17Ja Issand ütles: „Kas peaksin varjama Aabrahami eest, mida tahan teha?
18Aabraham saab ometi suureks ja vägevaks rahvaks ja tema kaudu õnnistatakse kõiki maailma rahvaid.
19Sest ma tean temast, et ta käsib oma poegi ja järeltulevat sugu hoida Issanda teed ning teha, mis õige ja kohus, et Issand võiks anda Aabrahamile, mis ta temale on tõotanud.”
20Siis ütles Issand: „Hädakisa Soodoma ja Gomorra pärast on suur ja nende patud on väga rasked!
21Seepärast ma lähen alla ja vaatan, kas minuni jõudnud kisa kohaselt on nad teinud kõike seda või mitte. Ma tahan seda teada!”
22Ja mehed pöördusid sealt ära ja läksid Soodomasse, aga Aabraham jäi veel seisma Issanda ette.
23Ja Aabraham astus ligi ning ütles: „Kas tahad tõesti hävitada õige koos õelaga?
24Vahest on linnas viiskümmend õiget? Kas tahad siis need hävitada ega taha paigale andeks anda nende viiekümne õige pärast, kes seal on?
25Jäägu sinust kaugele see tegu, et tapad õige koos õelaga, et õigel käib käsi nagu õelalgi! Jäägu see sinu poolt tegemata! Kas kogu maailma kohtumõistja ei peaks tegema õigust?”
26Ja Issand ütles: „Kui ma Soodoma linnast leian viiskümmend õiget, siis annan nende pärast andeks kogu paigale.”
27Aga Aabraham kostis ning ütles: „Vaata, ma olen nõuks võtnud siiski Issandaga rääkida, kuigi olen põrm ja tuhk.
28Vahest puudub viiekümnest õigest viis? Kas tahad siis nende viie pärast hävitada kogu linna?” Ja tema vastas: „Ma ei hävita, kui leian sealt nelikümmend viis.”
29Ja ta jätkas veelgi kõnelust temaga ning ütles: „Vahest leidub seal nelikümmend?” Ja tema vastas: „Ma ei tee seda neljakümne pärast.”
30Aga ta ütles: „Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel räägin! Vahest leidub seal kolmkümmend?” Ja tema vastas: „Ma ei tee seda, kui leian sealt kolmkümmend.”
31Siis ta ütles: „Vaata, ma olen nõuks võtnud siiski Issandaga rääkida. Vahest leidub seal kakskümmend?” Ja tema vastas: „Ma ei hävita kahekümne pärast.”
32Aga ta ütles: „Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel üksainus kord räägin! Vahest leidub seal kümme?” Ja tema vastas: „Ma ei hävita kümne pärast.”
33Ja Issand läks ära, kui oli lõpetanud kõneluse Aabrahamiga; ja Aabraham läks koju.
Tänases piiblitekstis näeme rollide kujunemist Jumala ja Aabrahami suhtes. Jumal otsustab, et annab Aabrahamile oma plaanidest teada ning Aabraham katsetab, kui kaugele ta oma palvetega Jumala ees minna saab.
Tundub, et Aabraham muutub Jumalale lähenemises järjest kindlamaks. Ta alustab Jumala plaanide mõjutamist tuues argumendiks Jumala loomuse ja halastuse, kui linnas on kasvõi 50 õiget inimest. Kui Jumal sellega nõustub, vähendab Aabraham õigete arvu viie võrra, ning kui Jumal ka 45 õigega nõusse jääb, vähendab Aabraham õigete arvu juba kümnekaupa.
Selles protsessis ei muutu Aabraham kordagi ülbeks või edevaks, vaid rõhutab (s 27) pigem, et on põrm, paludes, et Jumal tema peale ei vihastaks (s 30,32).
Ilmselt ei saavuta inimene iial täielikku tasakaalu lähenemises Jumalale kui Isale, ning samas kui Kõikvõimsale Loojale: mõnede jaoks on ta liiga eemal, teised lähenevad Talle aga kohatu familiaarsusega - tasakaalu on tõesti keeruline leida. Asja teeb raskemaks ka see, et Jumala loomus on osaliselt inimesele tabamatu - näeme seda neis kahes peatükis.
Jumal ilmub Aabrahamile esimeses salmis, kuid kui viimane siis üles vaatab, näeb ta kolme külalist, kes kõnetavad teda kas üheskoos (s 5,9) või eraldi (s 10), kuigi see on Jumal, kes räägib 13. salmis. Siis näeme, et “mehed” lähevad edasi Soodoma poole (s 22), ning Aabraham jääb üksi Jumalaga, kes temast omakorda lahkub salmis 33. Ja edasi, peatükist 19 loeme, et “kaks inglit” (sõnumiviijat) läksid Soodomasse (1Ms 19:1).
Kõigest hoolimata on lugejale selge, et Issand ise viibis selles sündmuses kohal.
See peatükk näitab ka, et isegi Jumala lähimad sõbrad ei mõista alati Tema toimimise viise. Jumalalt küsimises ning püüdes aru saada millised on Tema kavatsused või mis on Tema toimimise tähendus - ei ole midagi väära. Tegelikult on see pigem märk tõeliselt lähedasest suhtest ja ega viita kuidagi uskmatule kahtlemisele.
Selle kommentaari autor: APÜ