Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 91
Kõigekõrgema kaitse all1Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib,
2see ütleb Issandale: "Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan!"
3Sest tema kisub su välja linnupüüdja paelust, hukkava katku käest.
4Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind ja tema tiibade all sa leiad varju; tema tõde on kilp ja kaitsevall.
5Ei sa siis karda öö hirmu ega noolt, mis päeval lendab,
6ei katku, mis rändab pilkases pimedas, ega tõbe, mis laastab lõunaajal.
7Langegu tuhat su kõrvalt ja kümme tuhat su paremalt poolt, sinu külge see ei puutu.
8Aga sa vaatad oma silmaga ja näed, kuidas kätte makstakse õelatele.
9Sest sina, Issand, oled mu varjupaik! Kõigekõrgema oled sina, mu hing, võtnud oma eluasemeks.
10Ei taba õnnetus sind ega lähene häda su telgile.
11Sest tema annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel.
12Kätel nad kannavad sind, et sa oma jalga ei lööks vastu kivi.
13Sa astud üle lõvide ja rästikute, noored lõvid ja lohed sa lömastad.
14"Et ta minusse on kiindunud, siis ma päästan tema; ma ülendan tema, sest ta tunneb minu nime.
15Ta hüüab mind appi ja ma vastan temale; mina olen ta juures, kui ta on kitsikuses, ma vabastan tema ning teen ta auliseks.
16Pika eaga ma täidan tema ja annan temale näha oma päästet."
Meie ühiskond haarab sageli näljaselt kinni iga võimalusest, et vältida meie luupainajaid tõeks saamast. Kaitse vajadus kõigi võimalike hädade vastu paneb inimesed ostma kindlustuspoliise, turvakaameraid ja signalisatsioonisüsteeme ning sunnib valitsusi investeerima järjest põhjalikumatesse informatsiooni kontrollimise ja inimeste jälgimise viisidesse. Psalmist kirjeldab erinevaid võimalikke hädasid: haigus, sõda, anarhia, salaplaanid. Nende ja meie enda ettekujutatud õuduste ees näib tõotus “Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ..” hämmastavana ja ületab kõik meie unistused.
Kuid see ei ole kaitse selle vastu, mis võib meid tabada. Pane tähele, kuidas asesõnad muutuvad – psalmist räägib omaenda kogemustest, kuid teeb seda sellepärast, et anda kindlustunne kellegile teisele. Issand räägib lõpuks tähelepanuväärsete sõnadega “Ma olen ta juures, kui ta on kitsikuses …”, meenutades meile neid hästituntud sõnu “Kui ma kõnnin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest Sina oled minuga…” (psalm 23). See ei ole põgenemine elu katsumuste eest, vaid tõotus, et Jumal on koos meiega ja hoiab meid halbadest tagajärgedest, viib meid läbi kõige kurjematest aegadest.
Saatan kasutas salme 11 ja 12, et panna Jeesust proovile. Kuid kunstlikult loodud kriis Jumala tõotuste proovilepanekuks ei ole alandlik usaldus. Me ei peaks võtma mõttetuid riske. Soov vältida kurja on õige soov, ja on tähtis osa ligimesearmatusest, kas me mõtleme kindlustusest kaotuse vastu või oleme valvsad potentsiaalsete terroristide suhtes. Kuid me ei saa ega tohi olla halvatud terrori poolt: kui saabub häda, siis tõotab Issand tuua need, kes Teda armastavad, ohutult sellest läbi.
Selle kommentaari autor: Margaret Killingray