Meie ühiskond haarab sageli näljaselt kinni iga võimalusest, et vältida meie luupainajaid tõeks saamast. Kaitse vajadus kõigi võimalike hädade vastu paneb inimesed ostma kindlustuspoliise, turvakaameraid ja signalisatsioonisüsteeme ning sunnib valitsusi investeerima järjest põhjalikumatesse informatsiooni kontrollimise ja inimeste jälgimise viisidesse. Psalmist kirjeldab erinevaid võimalikke hädasid: haigus, sõda, anarhia, salaplaanid. Nende ja meie enda ettekujutatud õuduste ees näib tõotus “Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ..” hämmastavana ja ületab kõik meie unistused.
Kuid see ei ole kaitse selle vastu, mis võib meid tabada. Pane tähele, kuidas asesõnad muutuvad – psalmist räägib omaenda kogemustest, kuid teeb seda sellepärast, et anda kindlustunne kellegile teisele. Issand räägib lõpuks tähelepanuväärsete sõnadega “Ma olen ta juures, kui ta on kitsikuses …”, meenutades meile neid hästituntud sõnu “Kui ma kõnnin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest Sina oled minuga…” (psalm 23). See ei ole põgenemine elu katsumuste eest, vaid tõotus, et Jumal on koos meiega ja hoiab meid halbadest tagajärgedest, viib meid läbi kõige kurjematest aegadest.
Saatan kasutas salme 11 ja 12, et panna Jeesust proovile. Kuid kunstlikult loodud kriis Jumala tõotuste proovilepanekuks ei ole alandlik usaldus. Me ei peaks võtma mõttetuid riske. Soov vältida kurja on õige soov, ja on tähtis osa ligimesearmatusest, kas me mõtleme kindlustusest kaotuse vastu või oleme valvsad potentsiaalsete terroristide suhtes. Kuid me ei saa ega tohi olla halvatud terrori poolt: kui saabub häda, siis tõotab Issand tuua need, kes Teda armastavad, ohutult sellest läbi.