Paulus kutsub üles valvsusele. Ta on selgitanud ja hoolikalt põhjendanud oma kirjas evangeeliumi olemust ning eeldab et kogudus suudab õieti hinnata iga sissetulevat õpetust. Valeõpetused ning nende kuulutajad tuleb kogudusest eemaldada. Lõhede tekitajad ei teeni Kristust vaid enese huve. Kristlased aga ei tohi lasta end petta kaunilt kõlavaist sõnadest ja meelitustest.
Hiljuti esinesid minu kodulinnas kaks väljapaistvat kirikujuhti avaliku kõnega, milles nad salgasid evangeeliumi põhitõdesid. Kõne keskmes oli armastus, kuid see ignoreeris täielikult Jumala ilmutust Pühakirjas. Meediakajastustest võis näha, et paljud olid lasknud end petta sellest kõnest. Enese eksitada laskmisel võivad aga olla kohtuavad tagajärjed. Paulus palub oma lugejatel kogu tarkuses vahet teha hea ja kurja vahel ja selgelt enesele aru anda miks nad midagi usuvad. Sest sõnakuulelikkuski peab olema eritlev ja mitte pime. Õpetas ju ka Jeesus, et ainus, milles võime jääda lapsemeelseiks on kurja tegemine.
Vahe tegemiseks teisejärgulisel ja alustrajaval usuasjades, vajame palju tarkust. Eriti peab olema valvel õpetajate suhtes, kes ei respekteeri Pühakirja, ei anna au Kristusele kui Issandale ja kellede elu viljad ei suurenda head. Kui tahame jääda evangeeliumi tõe juurde, on vastuolud vältimatud ning lahendsute leidmine ei ole alati lihtne. Olles silmitsi taoliste dilemmadega vajame eristamise andi, oskamaks vastata õieti ja jumalikus tarkuses.

Meie tarkuse allikaks on Jumal, kelle tarkust saame näha tema imelises plaanis kinkida oma armust kogu inimkonnale õigeksmõistmise võimalus läbi Kristuse; tehes meid vabaks armastama ja kuuletuma Talle.