Nii õpetades, kasutab apostel väljendit, mida kasutatakse lähivõitluse kirjeldamisel, siis, kui vastane on vaid rusikalöögi kaugusel.
Kas sulle on selline olukord tuttav? Või elad sellises isoleerituses, kus isegi tuult pole tunda? Ja siiski - üksinduski võib olla ääretult häälekas, ning tülideta kodu täis rahutust. Mis võtab inimestelt kannatlikkuse, julguse ja lootusegi?

Asetades normiks “Kristuse evangeeliumi väärilise“ käitumise, meenutab apostel filiplastele nende uut, taevariigi kodakondsust. Vabastatud ei tohiks seotud orjade kombel jääda tegevusvõimetuiks ega ka pahanduselt tabatud laste kombel tardunuiks. Ka pole neil vaja kõikuda siia-sinna püüdes kõikidele meele järele olla - nagu sõltuks nende pääsemine või õnn inimestest. Apostel ise otsustab nii: elada on siiski hea, ja eriti siis kui elul on oma eesmärk, ülesanne, mis viib teiste inimeste juurde - isegi siis, kui mugavam olekski siseneda juba rahusadamasse.
Kelle pärast oleksid sina valmis oma tugitooli maha jätma ja minema - kasvõi hetkeks - välja saju kätte? Või isegi võõrale maale, ka siis, kui keegi ei tervita sind võidulauluga? Kes võitles sinu eest, kes ületas kõik need müürid, mida olid püstitanud, ning vallutas su elule nii, et andsid oma elu Jumalale - ja kes tuleb ikka veel sulle appi, kui oled maha langemas?
Keegi on sind armastanud - ja nüüd võid olla varjul.