Tänase psalmi autor vaatab samuti kaugusesse. Ta vaatab öist taevalaotust. Tõstes oma silmad taeva poole, näeb ta õhtumaises taevas määratul hulgal tähti. Psalmi autor näeb just nendes tähtedes, taevavõlvis Jumala kätetööd. Siis aga pöörduvad tema mõtted tähtedelt maa peale. Avarat tähistaevast vaatlev inimene tunneb tavaliselt ennast ääretult väikesena. Nii ka psalmist, kes küsib, mis siis on inimene Tema silmis, kes on loonud selle taeva ja maa, kes on seadnud tähed oma kohtadele. Mis selle keskel on aga inimese roll? Kuid selle keskel selgub, et inimene Jumala silmis ei ole üldse pisike, tähtsusetu tolmukübeke. Psalmist jutustab ümber loomislugu. Ta mainib inimesele antud õigust Jumala loodu valitsemisel. Sellest kumab tänagi meile sõnum, et lihtne, kuid samas tähelepanelik loodusevaatlus võib inimest juhatada sügava jumalatundmiseni. Tean oma lähikonnast inimesi, kes on just loodust märgates avastanud seaduspärasused ja läbi nende jõudnud küsimusele: kes on selle taga? Ja arutledes edasi on nende tee viinud neid kirikusse, kus kõik on otsekui oma õigesse kohta paika loksunud – looduse roll, inimese roll, ja on märgatud Jumalat, Loojat, kes kõigele elu on andnud.
Kuid samas, loodusest võib palju õppida. Looduses märkame – nagu eespool märgitud – Jumala seaduseid. Jeesus suunas sageli oma kuulajate pilgud ümbritsevale loodusele. Ta ütles, vaadake lilli või linde või märgake puudel kevadisi pungasid. Tähelepanelik ja aupaklik looduse vaatleja märkab alati looduses midagi uut ja huvitavat. Kuid veel enam mõistame me olemust või rolli siis, kui me näeme seda Jumala imepärase loominguna. Siis me oskame seda ka hoida ja kaitsta. Siis me ei muutu mitte halastamatuks, saamahimuliseks tarbijaks, kes ootab enda ümbritsevalt vaid enda hellitamist, teenimist, oma mugavuse kindlustamist, vaid siis saab loodus meie jaoks partneriks, Jumala loomingu osaks, mille ees me oleme vastutavad. Ükskord sõitsin mööda käänulist metsateed ja autot juhtides mõtlesin oma muredele, ettevõtmistele, elu olukordadele, kuid järsku peatus mu pilk metsatee ääres olevatel puudel ja taipasin, et looduses ei eksisteeri õnnelikke ega õnnetuid puid. Kui vaadata puud, siis puu ju lihtsalt kasvab ja elab. Meie inimestena istume aga igaüks otsekui oma kohtupingis ja me anname pidevalt enda ümber olevatele asjadele, inimestele, mõtetele, kogemustele hinnanguid. Me määratleme iga hetke kas meeldivaks või ebameeldivaks, õnnelikuks või õnnetuks. Ja võibolla sellepärast ei jätkugi meil aega elada, sest me pidevalt anname hinnanguid, pidevalt oleme kohtuniku rollis ja püüame asju enda mõtete järgi seada. Kuid loodus – ta lihtsalt on. Ta elab ja kasvab. Olen kuulnud paljude inimeste jutustusi rasketest eluolukordadest küll Siberis, küll pagenduses, ja mind on hämmastanud see, et nii palju, kui ma olen kuulnud lugusid jutustavat, siis rasketel aegadel kunagi inimesed ei langenud stressi, ei kannatanud elutüdimuse all. Siis tuli kas elada või lihtsalt surra. Ei ole ma kuulnud jutustusi sellest, et keegi oleks kergekäeliselt mõistuse kaotanud või lihtsalt eluväsimuse, tüdimuse käes piinelnud. Need inimesed, kes tulid Siberist tagasi, suutsid siin, kodumaal, palju korda saata, ja see karm ja raske kogemus oli neid pigem elujõulisemaks teinud.