Loe läbi alltoodud kirjakoht: Luuka 3:1-20
Ristija Johannese jutlus1Keiser Tibeeriuse valitsemise viieteistkümnendal aastal, kui Pontius Pilaatus oli Judea maavalitseja ja Heroodes Galilea nelivürst, tema vend Filippus aga Iturea ja Trahhoniitisemaa nelivürst ja Lüsaanias Abileene nelivürst,
2kui Hannas ja Kaifas olid ülempreestrid, sai Jumala sõna Sakariase poja Johannese kätte kõrbes.
3Ta käis läbi kogu Jordani ümberkaudse maa ja kuulutas meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks,
4nagu on kirjutatud prohvet Jesaja sõnade raamatusse:
"Hüüdja hääl on kõrbes: Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad!
5Kõik kuristikud täidetagu ning kõik mäed ja kingud tasandatagu, ja kõverikud saagu sirgeks, ja mis konarlik, siledaks teeks,
6siis saavad kõik inimesed näha Jumala päästet!"
7Johannes ütles nüüd rahvale, kes oli tulnud, et lasta ennast temal ristida: "Rästikute sugu, kes teid on hoiatanud põgenema tulevase viha eest?
8Kandke nüüd meeleparandusele kohaseid vilju ja ärge hakake iseenestes ütlema: "Meie isa on ju Aabraham." Sest ma ütlen teile: Jumal võib neist kividest äratada Aabrahamile lapsi.
9Kirves on juba pandud puude juurte külge. Iga puu nüüd, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle."10Rahvahulgad küsisid Johanneselt: "Mis meil siis tuleb teha?"
11Aga tema kostis: "Kellel on kaks särki, jagagu sellele, kellel ei ole, ning kellel on toitu, tehku niisamuti!"
12Ent ka tölnereid tuli, et lasta ennast ristida, ja nemad ütlesid: "Õpetaja, mis meil tuleb teha?"
13Tema ütles neile: "Ärge nõudke rohkem, kui teie jaoks on seatud!"
14Aga temalt küsisid ka sõjamehed: "Ja meie, mis meil tuleb teha?" Tema ütles neile: "Ärge tehke kellelegi liiga, ärge olge väljapressijad, leppige oma palgaga!"15Rahvas oli täis ootust ja kõik mõtlesid oma südames, et ehk Johannes ongi Messias.
16Siis vastas Johannes kõikidele: "Mina ristin teid veega, aga on tulemas minust vägevam, kelle jalatsipaelagi ei kõlba ma lahti päästma. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega.
17Temal on visklabidas käes, et puhastada oma rehealust ja koguda nisud oma aita, kuid aganad põletab ta ära kustumatu tulega."
18Ka veel paljude muude asjade pärast manitsedes kuulutas Johannes rahvale rõõmusõnumit.19Aga kui nelivürst Heroodes sai Johannese käest noomida oma venna Filippuse naise Heroodiase ja kõigi pahategude pärast, mida Heroodes oli teinud,
20sai ta hakkama veel sellega, et pani Johannese vangi.
Johannese juures on erakordne tema tagasihoidlikkus, aga samas siiski selge sõnumi kuulutamine. Johannes oli kindlalt veendunud, et taevariiki pääsevad vaid need, kes on isiklikult tunnistanud oma patud ja kes elavad Jumala Seaduse järgi, pidamata end teistest paremaks. Küllap tajus ta rahva hulgas ka sellist hoiakut, mis ei olnud ajendatud siirast patukahetsuse soovist (s 7).
Juutide lootmise Aabrahami õigusele lihtsalt selle pärast, et nad olid tema järglased, laidab ta väga terava võrdlusega maha (s 8). Puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha (s 9). Kirjatundjate ja variseride “juuksekarva lõhkiajamise” metoodika Seaduse tõlgendamisel tõi kaasa lihtrahva kaugenemise sellest ja tekitas enam kahju kui kasu. Ja aastal 70 tuligi “puu” maharaiumine: Jeruusalemm hävitati ja juudid pillutati laiali.
Näeme, et tölnerid ja sõdurid mõistsid meeleparanduse tähendust õigesti: nad küsisid, mida nad peavad tegema (sest sisemine meeleparandus peab väljenduma inimese välises eluviisis). Johannese vastused tabasid otse “naelapea pihta” – ta tajus, mida keegi tegelikult vajas. Võime arvata, et tema vastused tulid küsijatele üllatusena: ilmselt oleksid nad heameelega hoopis midagi meeldivamat kuulnud.Johannes teadis rahva ootusi, oli ta ju ka ise selle rahva liige ning ootas samuti Messiat. Ta ei taotlenud endale kõrgemat kui seda, mis Jumal talle oli andnud – teerajaja ametit. Tema kuulutus oli läbinisti aus, kui ta ütles, et
- tema ei ole see, keda rahvas ootas,
- see, kes on tulemas, on temast võrreldamatult vägevam.
Johannese näol on meil tegemist Jumala sulasega, kes tõesti ise “kahanes”, et Jeesus võiks tema sees “kasvada”. Ta julges kuulutada Jumala sõna ka seal, kus ta enda julgeolek ohus oli (s 19).
Selle kommentaari autor: Eneli Talli