Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 13
Palve hingehädas1Laulujuhatajale: Taaveti laul.
2Kui kaua sa, Issand, unustad mind hoopis, kui kaua sa peidad oma palet mu eest?
3Kui kaua ma pean muret tundma oma hinges ja kandma kurbust päevast päeva oma südames? Kui kaua saab mu vaenlane suurustada mu vastu?
4Vaata ometi! Vasta mulle, Issand, mu Jumal! Tee selgeks mu silmad, et ma ei uinuks surmale,
5et mu vaenlane ei ütleks: "Ma sain võimust ta üle!" ja mu vastased ei ilutseks, sellepärast et ma kõigun.
6Kuid mina loodan sinu helduse peale, mu süda ilutseb sinu päästest. Ma tahan laulda Issandale, et ta mulle on head teinud.
Miks Jumal laseb mul niimoodi kannatada? Kas Ta siis ei näe minu olukorda? Kas Ta on oma palge minu eest peitnud? Need on hädasolija tüüpilised küsimused.
Kui Jumal peidab oma palge, siis ehmub kogu loodu (vt Ps 104:29) – “pale” on Piiblis Jumala armu väljendus. Kui Jumala arm meid ei kanna, oleme kerge saak oma vaenlastele – olgu need inimesed, olukorrad või hingevaenlase kiusatused. Küsimus “miks?” paneb proovile meie usu ja vastust leidmata võib meeleheide muutuda lausa surmahädaks (s 4).
Ometi lõpeb see ahastusepsalm optimistlikult: “Kuid mina loodan...”
Lootus on Jumala and kõigile inimestele. Ka neile, kes Temast midagi ei tea, on Jumal pannud südamesse aimuse, et lootusetustki olukorrast on olemas väljapääs, et on olemas keegi, kes võib aidata. Seetõttu võitlevad nemadki hädas tavaliselt viimse hingetõmbeni ega anna alla, teadmatagi ise, millele nad loodavad.
Jumal ei taha, et keegi hukkuks, kui abi on käeulatuses (vt Ps 50:15), seepärast päästab Ta ka jumalakartmatuid nende südamesse pandud lootuse abil. Seda enam on põhjust Jumala poole hüüda neil, kes tunnevad Teda ja Tema tõotusi. Jumal ei jäta vastamata.
Selle kommentaari autor: Karin Teder