Iiob 39:5-30

Esmaspäev, 6. Juuni 2005

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiob 39:5-30

Issand ise vastab Iiobile
⁵Kes on sebra lahti lasknud ja kes on valla päästnud metseesli köidikud,
⁶kellele ma olen seadnud koduks lagendiku ja elukohaks soolakõrbe?
⁷Ta naerab linna kära, sundija kisa ta ei kuule.
⁸Ta uitab mägedel, oma karjamaal, ja otsib kõike, mis aga haljas on.
⁹Kas metshärg tahab sind teenida? Kas ta jääb ööseks su sõime juurde?
¹⁰Kas sa saad metshärja siduda köiega vaole? Kas ta äestab su järel orumaad?
¹¹Kas sa võid loota tema peale, kuigi ta rammult on suur, ja jätta oma töö tema hooleks?
¹²Kas sa usud, et ta toob tagasi ja kogub su seemne rehealusesse?
¹³Jaanalinnu tiivad lehvivad rõõmsasti, aga ons need tiivad ja suled tegusad?
¹⁴Sest ta jätab ju oma munad maa peale ja laseb neid liivas soojeneda,
¹⁵unustades, et jalg võib need purustada ja metsloom tallata.
¹⁶Ta on oma poegade vastu vali, nagu ei olekski need ta omad; see pole tema mure, et ta vaev võiks olla asjatu.
¹⁷Sest Jumal on teda lasknud unustada tarkuse ega ole jaganud temale mõistust.
¹⁸Aga kui ta siis üles kargab, ta naerab hobust ja ratsanikku.
¹⁹Kas sina annad hobusele jõu, ehid ta kaela lakaga?
²⁰Kas sina paned ta hüppama nagu rohutirtsu? Tema võimas nooskamine on kohutav.
²¹Ta kaabib orus ja tunneb rõõmu, ta läheb jõuliselt relvadele vastu.
²²Ta naerab hirmu, ta ei kohku ega tagane mõõga eest.
²³Ta kohal kõliseb nooletupp, piigitera ja viskoda.
²⁴Ta kihutab tuhinal ja hoogsasti ega püsi paigal, kui sarv hüüab.

Võime küsida: “Milleks meile need loomalood?” See peaks olema ju Jumala sõna. Tõepoolest, Iiobi raamatu üle on palju vaieldud. Mõned piibliuurijad on koguni seisukohal, et Iiobi raamat ei sobi Piiblisse, kuna Jumal laseb siin end saatanal mõjutada ja lubab inimesele kannatusi tekitada.

See tekitab meis palju küsimusi. Miks Iiob, kes oli vaga mees, pidi nii palju kannatama? Iiobi raamatu 1. salm ütleb meile, mis mees Iiob oli. Miks küll Jumal lubas Iiobit rünnata nõnda, et too kaotas kõik, mis tal oli: pere, vara, sõbrad ja lõpuks ka tervise. Iiob oli küll vaga ja õiglane, kuid kui lugu edasi lugeda, näeme, et ta ilmselt ei mõistnud Jumala olemust lõpuni. Iiob mõistis Jumalat kui andjat, kui õnnistajat, ning kui kedagi, kelle meelevallas on ka võtta. Kuid see on enesekeskne teadmine ja enesekeskne usk, sest kõik, mis meil on või mida meil ei ole, on ju seotud meie endaga. Iiobi raamatu viimastes peatükkides tuleb aga esile selle loo sügavam mõte: Jumal pole mitte ainult andja või võtja. Vaatamata sellele, et Iiob oli vaga ja õiglane, tuleb Jumalal veenda Iiobit selles, et ainuüksi vagadusest ja õiglusest on vähe kasu. Enne 38. salmi on väike vahepealkiri: Jumal veenab Iiobit tema teadmatuses ja võimetuses. Ja sellele järgnebki kirjeldus Jumalast kui suveräänsest Loojast, kes on teinud kõik oma tarkust mööda, Jumalast, kelle olemus ega looming, mis samuti peegeldab Jumala olemust, ei sõltu meie teadmistest, arvamustest, kogemustest või usust.
Tänastes salmides on kirjeldatud osa Jumala loomingust. See on vaba. Jumal on loonud selle oma tarkuses ja see ei allu meie arusaamadele või tõlgendustele. Niisamuti on lugu Jumala endaga. Ta on see, kes Ta on. Ta on Jumal, kes on ka Moosesele ütelnud: “Ma olen see, kes ma olen.” Nii peaksime meiegi Jumalasse suhtuma.

Jumal on see, kes Ta on, mitte see, kelle me arvame Ta olevat, ning keda me hindame vaid selle järgi, mida me Temalt oleme saanud või mida me Temalt ei ole saanud.

Selle kommentaari autor: Ilmar Tomusk

Vaata Piiblivõtme arhiivi

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia