Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Iiob 40:1-14

Teisipäev, 7. Juuni 2005

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiob 40:1-14

Issand ise vastab Iiobile
1Ja Issand vastas Iiobile ning ütles:
2"Kas tahab nuriseja vaielda Kõigevägevamaga? Jumala süüdistaja andku vastus!"
Iiob vastab Issandale
3Siis Iiob vastas Issandale ja ütles:
4"Vaata, ma olen selleks liiga tühine. Mida peaksin sulle vastama? Ma panen käe suu peale.
5Ma olen kord rääkinud ja ma ei vasta enam, koguni kaks korda, ja enam ma seda ei tee."
Jumala väljakutse Iiobile
6Aga Issand vastas Iiobile tormituulest ja ütles:
7"Pane nüüd vöö vööle nagu mees, mina küsin sinult ja sina seleta mulle!
8Kas sina tahad minu õigust tühjaks teha, süüdistades mind, et õigustada iseennast?
9Ons sul siis käsivars nagu Jumalal, või kas sina oma häälega suudad müristada nagu tema?
10Ehi ennast siis uhkuse ja väärikusega, pane enesele ülle hiilgust ja ilu!
11Päästa valla oma vihavood, vaata kõigi kõrkide peale ja alanda neid!
12Vaata kõigi kõrkide peale, rudju neid, ja rõhu õelad maha otse kohapeal!
13Mata nad kõik üheskoos põrmu, sule nende silmnäod salapaika,
14siis minagi kiidan sind, et su parem käsi on sind aidanud!

Iiobi esimene reakstsioon Jumala kõnele on see, et ta ei ütle suurt midagi. Kui sa täna palvetad, ütle vähe ja kuula palju.

Iiobi palved on võtnud kahesuguse kuju: kaeblemine ja vaidlemine. Jumala aukartust äratav kõne täidab Iiobi soovi, et Jumal teda kuulaks, kuid annab ka teada, et Iiob ei vasta Tema nõudmistele. Iiobi koomiline vastus (s 5) on kuuldust mõjutatud, kuid ta ei ole veel valmis loobuma enda õigustamisest. Kuid Jumal on armulik. Ilma oma jõudu eksponeerimata veenab Jumal Iiobit Talle alistuma, mitte ei nõua seda jõuga. Jumal ei näita näpuga nagu Iiobi nn trööstijad. Kutsudes Iiobit üles võrdlema ennast ja Teda (s 9), näitab Ta, kui absurdne see võrdlus on, ja et see on uhkus, mis laseb Iiobil Jumalat ebaõigluses süüdistada. Iiobi kaebed võivad olla õigustatud, kuid leida, et Jumal on midagi valesti teinud, näitab, kuidas omaenda tegudele lootmine võib olla väga ohtlik. Kui Iiob võidaks oma väitluse Jumalaga (s 14), poleks tal vajadust Kõigekõrgema järele. See iroonia on oluline meeldetuletus: Iiobi palve, et Jumal ta õigeks mõistaks, poleks vajalik, kui ta oleks inimene, kes saaks õiglaselt kritiseerida Jumalat.

Kui me usaldame omaenda võimeid, eitame Jumala õigust valitseda meie elus. Alistumine ei ole sõna, mida me armastame, kuid kui me saame seda tõestada alistumisega inimestele, kellel on meie üle võim, võime leida suure Jumala, kes on meie võitluses juhtpositsioonil.