Gl 3 järgi pole sellest midagi kasu ning Fl 3 näitab, et Paulus on hakanud pidama mõlemat pühkmeiks. Rm 3 üllatab selle kasu järele küsijaid siiski vastusega (s 2): jah, kasu on palju ja mitmel moel. Esmalt juba see, et juutide kätte on usaldatud Jumala sõnumid. Jumal on öelnud juutidele palju “sõnumeid” (kr logia: sõnu, kõnesid, ettekuulutusi).
Salm 3-7 viitab mitmel kombel Jumala ja inimese vastandlikkusele: Jumal on usaldusväärne, tõemeelne ja õiglane, inimene seevastu uskmatu, mitte usaldusväärne ja valelik (s 4), ühesõnaga – patune. Jumala ustavus ehk usaldusväärsus on ka Tema ustavus oma olemusele, seega ka see, et Ta karistab inimese uskmatust ja valelikkust.
Kui inimese patt suurendab Jumala au, kas ei peaks siis apostel manitsema inimesi tegema üha enam pattu, et Jumala au kasvaks (s 7)? Kas Paulus kui tark ja järjekindel mees ei õpeta siis nii? Võimalik, et Pauluse lauseid, nagu Rm 5:20 või Gl 3:22, on tendentslikult tõlgendatud üleskutsetena patule (s 8). Siin näeme, et apostel ei vaevu tõestama, et tema õpetuse selline tõlgendamine on vale, vaid jätab oma õpetuse väänajad Jumala kohtu alla: kes selliseid küsimusi esitavad, nendega ei tasu rääkida, nende peal on juba Jumala needus ja viha.