Kõigepealt on kirjeldatud, kus ja kuidas tarkus pakub iseennast. Teksti teine kolmandik on otsekui needuste üleslugemine ja hoiatus selle eest, mis saab inimesest siis,kui ta põlgab ära tarkuse vastuvõtmise. Tekst lõpeb kolmanda osaga, kus korratakse mõningaid väga olulisi Piibli põhimõtteid ning lõpeb ühe väga hea ning olulise tõotusega.
Niisiis, tekst hakkab peale sellega, et tarkus hüüab tänavatel, turgudel, müüridel ja linnaväravates. Tarkus on siin personifitseerituna ehk isikuna kõikides avalikes kohtades. See tähendab, et Jumal pakub tarkust väga avalikult, väga otseselt. Ma olen kuulnud korduvalt inimesi ütlevat, et Piibli tõed on liiga lihtsad, liiga selged, liiga arusaadavad, tõde ei saa ometi olla nii lihtne. Aga jumalasõna ütleb meile siin just seda, et tõde on ääretult lihtne, ta on nähtav, ta on kättesaadav, ta on hoomatav, ta on vastuvõetav, kui me tema poole pöördume. Ta on avalikes kohtades, avalikes paikades täiesti saadaval. Teiseks öeldakse siin seda et, rumalad armastavad rumalust, hooplejad hooplevad ja albid vihkavad teadmisi, aga et tuleks hoopis lasta ennast tarkusel noomida. Siin on tõotus, et ma lasen teile voolata oma vaimu ja teen teile teatavaks oma sõnad. Mõne koha pealt on siin tarkus pandud samasse rolli Jumalaga ja seepärast usun ma täiesti, et Jumal tahab meile pakkuda oma tarkust, seda tarkust, mis algab jumalakartusest, tarkust, mis aitab meil elus edukas olla, ja seda mitte teiste inimeste arvelt, mitte varguse, röövimise läbi, vaid see on edukus, mis tuleb sellest, et me tunnetame ja mõistame oma kohta siin maailmas ning oskame ka teisi hinnata siin maailmas.
Pärast seda tuleb üks tõsine tekst, kus loetakse otsekui needused ette, mis juhtub siis, kui inimene hülgab Jumala tarkuse ja jääb sellest kaugemale. Siin on antud otsekui üks konstanteering, et sellepärast, et nad pole valinud Jehoova kartust, nad peavad sööma oma tegude vilja. Siin on taas näha ühte väga olulist piibellikku tõde, et mida inimene külvab, seda tema lõikab. Me ei saa mitte kuidagi oma elust läbi minna sellega, et me ütleme, et me teeme, mis me tahame, ja küll me siis meelt parandame, kui on õige aeg selleks käes, küll Jumal meile siis andeks annab. Asjad on palju-palju keerulisemad. Inimene ei pääse selle lõikamisest, mida ta on külvanud. Mitte kuidagi ei pääse inimene selle käest. See on ja jääb tema saatuseks. Ometi annab Piibel meile siin ka ühe olulise ja väga tähtsa tõotuse, nimelt inimene võib olla julge ja elada muretult ja kurja kartmata, kui ta võtab vastu selle tarkuse, mida Jumal talle pakub. On hea, et lõpus on niisugune lootustandev tekst, muidu võiksime siin sattuda masendusse. Kes mind kuulab, võib julgesti elada! Tänu Jumalale selle eest.
Küllap me oleme ka eesti rahvana näinud ja kogenud selle teksti tõekssaamist Eesti Vabariigi esimesel perioodil. 20-30. aastatel olid mitmed jumalamehed, kes püüdsid meie rahva juhte pöörata õigele teele ning näidata nendele, et midagi on siin elus enamat, kui vaid oma finantstulu ja rikkuses elamise rõõm. On teada vähemalt paar jumalameest, kes lausa käisid riigimeeste juures ja kes sealt välja visati pilkamise ja mõnitamise saatel ning kui aastal 39 ja 40 läksid asjad meie maal väga halvaks, kui Nõukogude Liidu väed tulid sisse ja okupeerisid meie maa ning meie naabermaad, siis vähemalt legendi järgi tulid mitmed riigimehed küsima nendesamade jumalameeste käest, kas on ometi midagi veel teha. Sel hetkel oli hilja ning väga pikk pimeduse aeg tuli meie maa ja rahva peale.
Täna on Jumal andnud meile võimaluse uuesti proovida oma elu elada õigesti ning uuesti pakub Jumal meile täna oma tarkust avalikult ja lihtsalt ja selgelt. Kas me selle vastu võtame, on täna meie otsustada, aga see, mida me teeme oma maa ja rahvaga, see ei sõltu mitte kellestki meie suurest naabrist, Euroopa Liidust, kellestki rikastest, edukatest või mingitest salaorganisatsioonidest, vaid see, mida meie rahvas täna külvab, seda me ka lõikame.