On huvitav, et kuigi Piibel räägib meile igavikulistest tõdedest, inimeste vaimulikust olukorrast, seletab lahti Jumalat, räägib meile taevast, maast, põrgust, rõnnistusest ja needusest, siis kõige selle juures keskendub ta ikka inimeste igapäevastele, kõige tavalisematele soovidele. Kui paljud meist on iga päev õhanud teoloogiliste probleemide üle ning lootnud leida vastuseid ja lahendusi. Mina pean tunnistama, et ma iga päev küll nende asjade peale ei mõtle. Aeg-ajalt, kui ma loen Sõna, siis ma mõtlen nende peale ja kaalun neid asju, vahel mõne tuttava või sõbraga vestlen neil teemadel, vahel mõne pastori või teoloogiga arutame neid asju, aga see ei ole sugugi minu igapäevane teema. Minu igapäevased asjad on hoopis justnimelt pikk iga, eluaastad, rahu, rahaküsimused, terviseküsimused. Nende üle me muretseme hoopis rohkem. Huvitav on see, et Piibel rõhutab ka neid asju. Need ei ole sugugi Jumala jaoks ebaolulised. Saalomon on läinud oma tekstiga nii kaugele, et ta ütleb siin, et seesama õpetus annabki sedasama pikka iga, eluaastaid ja rahu. Selle õnnistuse juurde, mida Jumal meile pakub, annab Ta ka ühe olulise tingimuse: me peame seda õpetust mitte unustama, vaid hoidma neid käskusid oma südames. Ta ütleb, et ära toetu omaenese mõistusele. Mõnikord püütakse selle kirjakohaga öelda, et see näitab, et me ei peaks üldse mõistust kasutama, et mõistus on midagi halba või midagi negatiivset. Selles kirjakohas pole seda sugugi öeldud, vaid on öeldud, et ära toetu põhiliselt oma mõistusele, vaid eelkõige toetu Jumala peale. See ei tähenda, et mõistust meil vaja poleks. Kui Jumal on andnud sulle hea mõistuse, see on Jumala kingitus, siis parem kasuta seda. Aga me ei saa oma elus loota selle peale, et meie mõistus suudab lahendada kõik meie olukorrad, kõik meie probleemid. Looda Issanda peale kõigest oma südamest. Sinu tähelepanu fookus olgu Tema asjade peal, mitte omaenese mõistuse peal. Meie omaenese mõistus on ikkagi suhteliselt piiratud. Ka kogu inimkonna teadmised tänasel päeval on suhteliselt piiratud. Vähemalt, mis puudutab füüsikalisi tõdesid selle maailma kohta, rääkimata vaimulikest tõdedest, me teame sellest üpris vähe. Aga Jumal õhutab meid üles, et õpiksime Teda tundma kõikidel oma teedel, sest siis teeb Ta meie teerajad tasaseks. Ta annab meile kordamineku. Me leiame armu ja heakskiitu Jumala ja inimeste silmis. Mulle meeldib see tõotus, et me leiame armu ka inimeste silmis. Loomulikult me tahame, et me leiaksime armu Jumala silmis ja sellest see tekst väga palju räägib siin, aga mõnikord on meil vaja ka armu inimeste silmis. Kui meil on vaja mingeid asju ajada, mõne ametniku juures käia, kellegagi kokku leppida, äritehinguid teha või mis iganes – kõiki neid asju on hoopis mugavam teha, kui meil on hea ja asjalik ja soe või vähemalt neutraalne suhe selle inimesega, kellega me asju ajame. Väga raske on ajada asju inimesega, kellel on paha tuju või kellel kõht valutab või kes mingil põhjusel on sinu vastu kuidagimoodi, sa ei meeldi talle mingil põhjusel ja hoopis lihtsam on suhelda, kui asjad on inimeste vahel korras. Nii et jumalakartus toob meile ka kordamineku meie igapäevaelu asjades. Aga veelgi enam, ta ütleb siin, et ära ole tark iseenda silmis ning karda Jehoovat ja tagane kurjast. Ning siis tuleb tõotus: see on sinu ihule terviseks ja luudele-kontidele kosutuseks. Jumala jaoks on tähtis ka see, et sinu füüsiline ihu oleks korras. Seda oleme näinud ka praktikas, et kui me käime koos Jumalaga, siis ei ole meil seda probleemi või vähemalt ei peaks olema, et me ennast jätkuvalt purju joome või purjus peaga autoga ringi kihutame, tapame teisi, tapame iseennast, et me teeme asju, mis hävitavad meid ja teisi, vaid enamasti, niipalju kui mina tean, inimesed, kes tunnevad Jumalat, elavad oma elu nõnda, et see kestab neil päris kaua ning aitavad ka teisi, et nende elu kestaks ka. Lisaks räägitakse siin ka meie finantsküsimustest. Kui me anname Jumalale, kui meie rahakott on ka Tema jaoks avatud, siis on ka Tema meie jaoks avatud. Taas me näeme siin seda printsiipi, et mida inimene külvab, seda ta ka lõikab. Lisaks on öeldud, et ei tule põlata Jumala karistust. Ärgu olgu sulle Tema noomimine vastumeelne, keda Ta armastab, seda Ta ka noomib, otsekui isa poega, kellele ta head tahab. Kuidas Jumal meid siis noomib? Ma olen kindel, et Jumal on meie hea isa ja ükski normaalne isa ei hakka oma last karistama sellega, et peksab ta vaeseomaks või midagi niisugust, vaid meie armastavad isad karistasid meid mõnikord võibolla paari vitsanähvakuga või mõnikord noomimisega või mõnikod me jäime millestki ilma, aga kindlasti nad ei teinud midagi, mis meie elu ohtu seab või meid tapab. Jumal ei püüa sind korrigeerida sellega, et ta rikub su elu ära. Mind on Jumal mõnikord noominud, kui ma olen Tema sõna kuulanud, kas keegi pastor on rääkinud või olen kuulnud mingit jutlust, siis see sähvab nagu väike vitsahoobikene. Selline tunne on, et täpselt, muidugi, Jumal, ma olen teinud seda. Ma olen süüdi Su ees. Jumal ma olen täpselt samamoodi käitunud. Jumal anna mulle andeks.