Võimalik, et see lugu on sel ajal kirjutatud, kui ta kahetses pattu, millesse ta oli sattunud Batsebaga ja kus ta oli abielu rikkunud, kus ta oli surmanud süütu mehe, kus tema esmasündinud poeg sellest abielust oli surnud. Võimalik, et see ongi tolle ajastu Taaveti patukahetsuse laul.
Patukahetsus ei ole lihtsalt üks mõttetu soigumine. Elus on niipalju mõttetut soigumist ja hädaldamist ja vingumist ning on inimesi, kes sellega kogu oma elu täidavadki. Nad muudkui virisevad ühe asja pärast ja teise asja pärast ja mõnikord on nende palvedki niisugused suured soigumised ja hädaldamised. Aga patukahetsus on midagi muud. Patukahetsuse puhul ei tunne inimene kaasa iseendale, ta ei patsuta endale pähe, et oh ma vaesekene, oh ma nõrgukene, vaata, kuidas mulle ülekohut on tehtud. Patukahetseja kahetseb seda, mida ta on teinud valesti Jumala või kaasinimese vastu. Ta hüüab Jumala poole oma südame igatsusest, oma südame meelehärmist, et Jumal, ma olen teinud tõesti pattu Sinu vastu.
See patukahetsus algab sellega, et Taavet pöördub Jumala poole, et ära nuhtle mind oma vihas, ära karista mind. Sest ta mõistab kõigepealt seda, et Jumal on halastaja. Hoolimata sellest, et mida inimene on külvanud, seda ta lõikab, võime mõnikord seda lõikust enda jaoks kergendada ning Jumala abiga selle halva lõikusega hakkama saada. Ta ütleb siin, et see on mõjutanud ka tema keha, ta räägib siin oma haavadest, põletikust, ta räägib, et ta on puruks pekstud. See võib olla nii otseses kui kaudses tähenduses. Igaljuhul on ta olukord väga nõrk, ta ramm on ta hüljanud. Ka ta lähedased ja sõbrad on temast eemale tõmbunud. Mõnikord on meil ka kristlastena selline halb komme, et kui keegi on eksinud, kui keegi on halvasti käitunud, siis me tõmbume temast eemale. Tegelikult me oleme otsekui armee, kes tõmbub eemale oma haavatutest. Võibolla inimene, kes on langenud, kes on komistanud, vajab justnimelt meie julgustust ja abi, et sellest olukorrast välja tulla. Kõige selle keskel ta pöördub Jumala poole ning ütleb, et Sind, Issand, ma ootan, Sina, Issand, vastad, mitte need, kes parastavad, mitte need, kes neavad, inimest, kes on langenud, vaid need, kes hoiavad ja püüavad seda inimest aidata. Ta ütleb lõpus, et kõige tähtsam on see, et Sina, Jumal, mind ei hülga. Ära ole must kaugel, tõtta mulle appi, mu Jumal. Mitte keegi meist ei ole inimene, kes oleks eksimatu, mitte keegi meist ei ole suutnud oma elust läbi minna eksimusteta, pattudeta. Mõnikord tuleb ka pattu nimetada otse patuks, mitte nimetada seda eksimuseks, möödalaskmiseks, millekski muuks, vaid patt on Jumala silmis patt. Sealt ei saa kuidagimoodi üle ega ümber. Sellega tuleb tegelda. Sest patu palk on surm. See tähendab, et iga patt lõikab meid ära elu allikast, lõikab meid ära Jumalast. Aga samas me peame mõistma ka seda, et Jumala arm ja Jumala halastus on alati meie jaoks saadaval. Taavet pöördub Jumala poole ja ütleb, et tõtta mulle appi, Issand, sa minu pääste. Ta nimetab Jumalat oma päästjaks ja ta mõistab, et vaid seal on talle vastus ja lahendus. Kui Aadam tegi pattu Jumala vastu, siis Piibel ütleb, et ta peitis enese aeda ära, ta lõikas ennast ära Jumala ligiolust.
Nii on tihtipeale ka meiega, et kui me teeme midagi valesti, siis me hoiame Jumalast eemale, me ei taha kirikusse enam tulla ja me ei taha enam kaasusklikega suhelda, sest me nagu tunneme ennast suure hukkamõistu all. Aga Jumal ütleb vastupidi, et meil tuleb tulla Tema juurde. Me ei tohi ennast Aadama kombel peita Jumala eest, vaid vastupidi, minema Tema juurde. See on võibolla võrreldav natuke hambavaluga, on inimesi, kes kannatavad hambavalu, sest nad kardavad, et hambaarst teeb järsku nendele veel rohkem valu. Nad vaevavad ja vaevavad ennast selle valuga ja võtavad tablette ja lükkavad seda arsti juurde minekut nii kaugele, kui vähegi annab seda lükata. Tegelikult on hambaarst see, kes meid aitab ja võibolla tõesti see puurimine või hamba ravimine on korraks valusam kui see hambavalu ise, aga sellega see asi ka laheneb. Samamoodi tasub meil võtta ennast kokku ja minna kirikusse, minna kogudusse, minna teiste usklike osadusse, ja võtta vastu seal andestus Jumala käest ning andestada seejärel ka iseendale. Võibolla on meie hulgas inimesi, kes on otsustanud, et nad ei lähe enam kogudusse, nad ei lähe täna sinna, sest nad ei ole õigesti elanud. Sa ei saa kunagi elada piisavalt õigesti, et minna Jumala palge ette. Aga läbi Kristuse vere on meil sinna vaba sissepääs. Ei ole tähtis, mida sa oled teinud või mida sa oled tegemata jätnud. Tähtis on see, et Kristuse veri on täna saadaval sinu jaoks ning ainus küsimus on selles, kas sina tahad pöörduda Jumala poole, kas Sina tahad seda andestust, millest Taavet siin räägib. Küsimus pole selles, mida sa oled teinud või tegemata jätnud, küsimus on selles, kas sa tahad seda, mida Jumal sulle pakub.